Ellamaa: Mis ikkagi saab meie arstiabist?

Kui kooseluseaduse arutamisel hingetõmbe paus tehakse ja pagulaste teemast hetkeks väsitakse siis võib juhtuda, et me riigikoguliikmed hakkavad teleekraanil kõnelema arstiabi korraldamisest. Juba kolmanda lause juures jõuavad nad kurtmise juurde, et raha on vähe ja järjekorrad arsti vastuvõtule on liiga pikad. Näib, et seadusandjad ei ole ka vaevunud uurima, mis tähendab rahalises vääringus üks protsent SKPs või üks protsent ravikindlustusmaksu vähendamist. Kahjuks on arutamise ja lahenduste otsimine asendunud halamisega. Ja midagi enamat ei järgne.

Peaksime vigadest õppima

Arukas inimene õpib tavaliselt teiste vigadest. Meie aga peame esmalt õppima iseenda vigadest. Võib olla on asi lihtsalt viletsas ajalootundmises? Eks peaks poliitik teadma, et 1991. aasta suvest hakkas kehtima ravikindlustusseadus, tänu millele eraldati raviks minev raha muust riigieelarvest. See oli poliitiline otsus. Esimene ravikindlustusseadus oli kohustusliku kindlustuse põhimõtteid järgiv seadus (§1 lg2), s.t ravikindlustuse omamine ja vastava lepingu sõlmimine oli kohustus, mitte suva. Läks vaid viis aastat, kindlustatud isikud võrdsustati tasapisi mittekindlustatutega ja kõik muutus kõigile kättesaadavaks. Loomulikult ei suuda 500 000 palgasaajat, kelle pealt arvestati kindlustusmaksu, katta kõiki 1,3 miljoni inimese arstiabiks kuluvat. Siis 2002. aastal tehti tõelina ajarännak tagasi 1990. aasta eelsesse perioodi. Hakkas kehtima nn solidaarse ravikindlustuse seadus, mis on sundkindlustus (§2 lg 3) ja tähendab, et riik võtab enesele kindlustusandja kohustused. Vaid lihtsameelne võib loota, et riik suudab täita oma kohustusi ja seda tunneb iga abivajaja omal nahal. Valitsus aga saab olla rahul - kärbuv riigieelarve sai lisaraha ja ega tavakodanik saagi aru, et süüdi pole mitte arstid ega isegi mitte haigekassa. Viimane tegutseb seaduste järgi, mis sest, et kapitalistlikus riigis sügavalt sotsialistliku mehhanismi elushoidmine on üpris keerukas ülesanne.

Veidi rahast

Raha on teatavasti alati vähe. Kui poliitikud räägivad protsentidest, siis tavakodanikule on üpris ükskõik - kas 6% või 7% SKPst. Kui aga silme ette manada kas või see tõsiasi, et Soomes on ühe inimese ravimiseks üle kahe, ja Rootsis üle 4 korra enam raha kui Eestis, siis võib ilme morniks muutuda. Eestis on see veidi üle 1000 € ja Rootsis pea 5000 € aastas. Vahe viiekordne. Lisades kurva tõsiasja, et kõik arstimisel vajalik tuleb mujalt sisse osta, siis ei tohiks küll jätkuda nurinad, et arstiabi on liialt kallis.

Mida siis ikka teha?

Ega palju valikuid olegi. Kas vähendada väljaminekuid ravimisele ? Seda saaks teha vaid siis, kui oluliselt lühendada haigekassa poolt kaetavate raviteenuste nimekirja. Kummast otsast lühendada, peab olema aga maksumaksja otsustada. Haigekassa võib jätta loendist välja keerulised ja väga kallid uuringud või arstlikud protseduurid. Võib ka kärpida teisest otsast - jätta kodaniku kanda lihtsamad ja tavainimesele taskukohasemad arstiabivõtted. Mis on taskukohane, ja mis mitte, osutab ilmekalt meie inimeste sõna otseses mõttes hambutu suu. Ja on ka kolmas võimalus - jätta see nimekiri endiseks, kuid seada tõkend nende teenuste kasutamiseks. See on praegune, kõige ebaõiglasem olukord, sest haige vajab ravi ikka siis kui ta seda vajab ning tema valu ja haigena oodatud aega ei saa kunagi keegi hüvitada. Nii lõpebki lahkelt lubatud solidaarsus - töötegija palgalt arvestatakse ravikindlustusmaksu aga reaalset abi saab vaid see, kel lisaraha või, kes jõuabki ära oodata kohtumise just selle arstiga, keda vajab.Kahetsusväärselt ei ole aga seadusandjate päid külastanud mõte, et ravikindlustus peaks ennekõike olema siiski kindlustus, kohustuslik kindlustus. Millise printsiibi järgi sõlmitakse need kindlustuslepingud on siis juba tehniline probleem. Pealegi võiks Eesti Haigekassa olla päris korralik avalik-õiguslik kindlustusasutus kui ta ainult oskaks ja tahaks sisuliselt hinnata, kas üks või teine uuring või ravimeetod oli ikka konkreetsel juhul vajalik ning asjakohane. Kui ta mõistaks, et kindlustusasutus peab ennekõike suhtlema kindlustatuga, mitte arstide ja raviasutustega.

Täies mahus saab lugeda 17. mai Meditsiiniuudiste paberlehest.

 

Autor: Andres Ellamaa PERHi kirurgiakliiniku neurokirurgia keskuse neurokirurgia osakonna ülemarst-konsultant