Õnne sünnipäevaks- lastehaigla!

Novembris 25-aastaseks saanud Tallinna Lastehaigla on peaaegutäielikult renoveeritud - karbini lahti lammutatud ja uuesti ülesehitatud. Meditsiinitehnika on kaasaegne- tihti tehnika värskeimsõna. Majas käib IT-revolutsioon.<br /><br />13 aastat ehitusprojekte juhtinud meditsiiniteaduste kraadigaanestesioloog- endine peaarst- nüüdne juhatuse esimees MerikeMartinson räägib haigla algusest ja tänapäevast.<br /><br /><b>Haigla juubelikonverentsil mainisite- et 1980. aastal stendilrippunud juhtlausest “Lapsed on meie tulevik” on saanud “Annalapsele tulevik”.</b><br /><br />"Esimene lause on küll loosunglik- kuid meie tahet iseloomustab seesiiski. Arstide pühendumuse ja veendumuseta- et tehakse õiget asja-ei saa ka tulevikku olla.<br /><br />Aastatega on tunnuslause laienenud. Oleme kutsunud lasteletulevikku andma ühiskonda. Võib-olla tuhanded inimesed on annetanudraha ühe või teise projekti heaks. Kui meie ajalugu üldistadapüüdsin- selgus- et samad probleemid on saatnud haiglat aastastaastasse. Need on: “raha ei ole” ja: “kuidas seda saada?”."<br /><br /><b>Kuidas seda siis saadud on?</b><br /><br />"Suuresti tänu heategevusele olemegi suutnud haigla üles ehitada jasisustada. Alustame algusest.<br />Lastehaigla ehitati kommunistlike laupäevade rahade eest-sisuliselt kingitusena. Hoone oli oma aja kohta ilus- selleolemasolu võimaldas iseseisvuda ning areneda paljudel enne nntäiskasvanute toanurgas olnud lasteerialadel- kuid paljud ruumid eivastanud ikkagi nõuetele. Esimest lastereanimatsiooni- nüüdsetintensviivraviosakonda üle andes öeldi: ruumid on siin- rahasisustamiseks mitte.<br />Polnud spetsiifilist elektrisüsteemi. See tähendab- et kõigepealttuli osakonnal endal projekteerija otsida. Leidsime üliõpilase-kelle vormistasime sanitariks- aga kelle töö oli elektrisüsteemipaigaldamine. Juhtmed- pistikud ja muu tõid kottidega kohale sõbradja sugulased ehk siis sponsorid. Ühest piimakombinaadist saime kõikelektritarbed.<br />Teaduste Akadeemia juhi käest küsisime elektripliidi- sest olimekuulnud- et neile oli köögi jaoks kaks pliiti eraldatud.<br />Suurim probleem oli siiski aparaatide puudus. Estoplasti juhijuurde läksime palvega- kas Estoplast ei toodaks meileseinakinnitusi infusioonlahuste pudelite hoidmiseks. Koosvisandasime skeemid paberile- tehas tootis ja kinkis needmeile.<br />Puuduvate veresoontekateetrite kohta saime teada- et neidvalmistatakse kindlat sorti elektrijuhtmetest- mida toodetakse ühesLeningradi tehases. Kirjutasime: <i>Dorogije druzja. Mõ otkrõlipervoju detskuju reanimatsiju v Estonii- no u nas nitševo net.</i>Kui saate- saatke palun neid-ja-neid juhtmeid. Kaablit tuli niipalju- et jätkus 1990ndate alguseni ja teistelegi haiglatelejagamiseks. Ise lõikasime elektrijuhtmest kateetreid- keetsime jatöötlesime neid- ühtegi tüsistust ei tekkinud."<br /><br /><b>Praegu sellist käsitööd enam ette ei kujuta?</b><br /><br />"Jah- sest keegi pole nõus ravi tasemes tagasi minema.Steriliseeritud kateetrid võetakse välja pakenditest- mis onturvalisem."<br /><br /><b>Miks siis riik intensiivraviosakonna sisustamiseks raha eieraldanud?</b><br /><br />"Uppuja päästmine oli ja on praegugi suures osas uppuja enda asi.Osakonna arenemiseks tuli leida koostööpartnereid mujalt. 1983.aastal läksin Moskvasse kaugõppesse teadustööd tegema. Sellegasaime juurde väärtuslikku- 1980 ndate aastate keskpaiga ja lõpuparimat laste intensiivravi aparatuuri- mis haigla arengus tähtsatrolli etendas. Oleme selle eest siiani tänu võlgu endise N. Liidulaste peaanestesioloogile- akadeemik Mihelsonile.<br />Moskvas toimusid ka regulaarsed meditsiinitehnika näitused- kustutvusime tehnika viimase sõnaga. Seal jäi silm peale Hollandistoodetud respiraatorile- MK3-le. Raha selle ostmiseks polnud-seadme kättesaamiseks oli teine tee. Tuli saada luba “kliinilisekskatsetamiseks”- mille võis viseerida ainult NSVLtervishoiuministeeriumi meditsiinitehnika osakonnajuhatajaisiklikult.<br />Ministeeriumi tüse naisvalvur- nagaan külje peal- ei lasknud mindja meie haigla raviala juhatajat Antonina Purrut isegi tähtsaülemuse jutule: <i>“Propuska net- znatšit- ne puskaju.”</i> Siisõnnestus Antonina Purrul valvuri tähelepanu kõrvale juhtida. Minalipsasin kiiresti läbi. See polnud kõik.<br />Seisin- kingikotid käes- kolm tundi püstijalu osakonnajuhatajakabineti ukse taga ja ootasin nõupidamise lõppu. Sisse saades olijutt lühike. Kotid tõstsin lauale- need pandi kiiresti laua alla.Siis ütlesin: “Lastehaigla reanimatsioonil on MK3 vaja. Kirjutagepalun alla.” Kirjutamiseks läks sekund. Aparaadi abiga jäi elamaesimene söögitoru atreesiaga vastsündinu. Kaks aastat jätkus agaaparaadi endale jätmise õiguse taotlemine.<br />Koostöö ja võimaluste otsimine oli selle aja võtmesõnu- sest kuioli kindel soov midagi teha ja selleks ei polnud võimalusi- tulineed leida. Me ei ole öelnud kunagi: ei saa- järelikult eitee."<br /><br /><b>Ei tule otsida põhjusi mitte teha- vaid võimalusi- kuidasteha?</b><br /><br />"Jah- ja see puudutab nii haiglatöö materiaalset kui kliinilistpoolt. Nii on lastehaiglas arenenud lastekirurgia- lasteortopeediaja lasteradioloogia - ja alati on asja eesotsas ala entusiast- kesvaatab üle oma võimalused ja küsib- kust neid juurde leida. Nii onarenenud ja tekkinud mitmed erialad.<br />Tiit Härma- tipptasemel lasteortopeedist kirurg- on praeguseksteinud palju koostööd väliskolleegidega ning neid kontakte iseotsinud. Geneetilise teenistuse avamisel ütles doktor RiinaŽordania hiljuti- et see oli tema kümneaastase unistusetäitumine.<br />Oma eriala jaoks on palju teinud lastekirurg Mari Majass-müolodüsplaasiahaigete kirurgilise ravi ja rehabilitatsioonieestvedaja Ann Paal- radioloogilise teenistuse juhataja TiinaLehola- lasteneuroloog Valentin Sander- humaanse neonataalseideoloogia propageerija Adik Levin- rääkimata pediaater KajaLeitost."<br /><br /><b>Ühel hetkel koostöö N. Liidu arstidega lõppes.</b><br /><br />"Ühtede uste kinniminekul avanesid teised. Lääneriikidega võrreldesoli meie tehnoloogiline mahajäämus 30 aastat. Tekkis koostöövõrkEuroopa riikide arstidega. Alguses suhtlesime Soome- Rootsi jaSaksamaa kolleegidega- hiljem lisandusid Kanada- USA- Austraaliakontaktid.<br />Eriti esimesed aastad olid fantastilised. Leidsime Soomest sõpru-kes olid valmis pühenduma Eesti laste aitamisele ja teevad sedatänase päevani. Majandusaruannete kohaselt saime ainuüksi 1990.aastal Soomest 3 miljoni marga eest heategevusabi. Abina saadudühekordsetest süstaldest jätkus aastateks. Rahvusvaheline PunaneRist saatis meile ülikalleid valuvaigisteid koguses- millegaoleksime olnud varustatud aastkümneid. Äri me nendega ei teinud-vaid jagasime ülejäägi tollase Apteekide Peavalitsuse kauduteistele haiglatele.<br />Pidime end ka järele koolitama. 1990. aastal Soome tööleminek eikandnud tavaliselt raha teenimise- vaid teadmiste kogumiseeesmärki. Minejad tulid alati tagasi ja viisid kõik uuendused ka1990ndate alguses - küll intensiivravis- küll ortopeedias-kirurgias - ellu."<br /><br /><b>Olete öelnud- et tänaseks on 30-aastane arenguvahe tasatehtud.</b><br /><br />"Väikesekaaluliste enneaegsete elulemus meie haiglas on tõusnudviimaste aastate jooksul viis korda. Ei tohi unustada lasteerialadevahelist koostööd- eksisteerime meeskonnana. Suurim tänu on minujaoks- kui intensiivraviosakonna õed tulevad mulle lastehaiglasünnipäevapeol ütlema: dr Martinson- meile meie töö meeldib ja meieküll palga pärast välismaale tööle ei lähe."<br /><br /><b>Palk ongi vist kõige valusam küsimus- võrreldes haiglaalgusajaga?</b><br /><br />"25 aastat tagasi ei olnud Eesti ühiskonnas sellist ebavõrdsust.Elasime suhteliselt tagasihoidlikult- kõik olid ühtmoodi vaesed-tihti polnud isegi raha endale saapaid või nipet-näpet osta. Kuioligi keskkomitee eelistatud gruppe- siis elasid nad meist eemal jaei puudutanud meid.<br />25 aastat tagasi küsisime ka vähem- mis me oma töö eest saame.Olime rahul- kui saime toitu osta. Pearõhk oli tööl. Entusiasm oliosa meie elust ja suurim tänu oli paranenud laps ja moraalnetunnustus. Praegune aeg on kõikidele kaupadele ja teenustelehinnasildi kleepinud ning need hinnad on kunstlikult laes.Loomulik- et arstid ja õed ütlevad: kui kõik nii kallis on- miks onsiis MEIE- kelle panus ühiskonna jaoks on tegelikult hindamatu- töömateriaalselt alaväärtustatud?<br />Kujundliku võrdluse tõi üks meie kirurgidest. Ta ütles: vaadake-oli minu juures operatsioonil väike poiss. Päev oli raske-operatsioon keeruline- tegime lapse aitamiseks kõik. Lõpuks sainlapse isa rõõmustada- et operatsioon läks hästi- kriis on möödas.Õhtul astusin rampväsinuna haiglauksest välja. Püüdsin oma vanaleautole hääled sisse saada- mis kuidagi ei õnnestunud. Siinsamaskõrval sööstis kummi vihinal oma uue Mercedesega kohalt sama poisiisa."<br /><br /><b>Tuleb välja- et lastehaigla ajalugu on suuresti võitlus oma kohaeest päikese all - olude kiuste. Milline aeg on haigla jaoks kõigeraskem ja milline kõige kergem olnud?</b><br /><br />"Nagu mainisin- oli NL ajal meie majanduslik mahajäämus 30 aastat-kõike saatis kommunistlik propaganda- mis aga ei mõjutanud eiravitööd ega muud tegevust. Propaganda võis kõrvust mööda lastaning tegeleda oma erialaga.<br />Aga eriti viimasel ajal on olukord teine. Äri ja poliitika onsügavalt meditsiini tunginud- huvid on tihti ilmselged janõutukstegevad- ja haigla juhina on mul tulnud mõnikord pettudarahade jagamises. Kusjuures küsimus ei pruugi olla niivõrd selles-et lapsi põhimõtteliselt toetada ei tahetaks - kuigi lastega seotudvalimislubadused tihti lubadusteks jäävadki -- vaid et toetusi eimäära vajadus- vaid poliitikute põrandaalustes vestlustes mainitudkoalitsioonikokkulepped.<br />Nii jäime ilma rahadest Euroopa Regionaalarengu fondist ningmitmetest rahadest veel. Kuid näiteks Jüri Mõisa linnapeaks olemiseajal on lastehaigla saanud toetust isegi siis- kui rahataotlus ontulnud opositsioonilt. Ja sellepärast ei kaota ma lootust ega annaalla. Koostöö peab olema võimalik- kui asi puudutab lapsi."<br /><br /><b>Ehk sobib lõpuks mõned sünnipäevasoovid öelda.Iseendale.</b><br /><br />"Soovin lugupidava koostöö jätkumist haigla meeskonna- raviasutustening haigekassade vahel- samuti linnavalitsuse vahel- sedapoliitikast sõltumata. Soovin- et arstide ja õdede entusiasmistkantud tööd väärtustataks. Minu suurim soov on- et nüüdseks 12aastat kestnud haigla renoveerimist toetaks lõpuks ka riik. On juloomulik- et kui oleme teinud enda poolt kõik- ootame- et lõpukstunnustab tehtud tööd ka valitsus."<br /><br /><br />VALTER JAKOBSON<br /><a href="mailto:[email protected]">[email protected]</a><br /><br /><br />