Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Kuus aastat arstiõpet ja ...ummikseis
Läinud aastal oli residentuuri pääsemisel
suurim konkurss lastekirurgia ja otorinolarüngoloogia erialal, kus ühele
õppekohale oli viis soovijat. Anestesioloogia ja intensiivravi erialal
kandideeris viiele kohale 18 inimest.
Suur huvi residentuuri vastu on tekitanud olukorra, kus mitukümmend arstiteaduskonna värsket diplomandi ei pääse edasi residentuuri ja on sunnitud siirduma kas välismaale või töötama Eestis mõnda aega üldarstina. Kuna seadus lubab residentuuri mõne muu eriala omandamiseks kandideerida ka tegevarstidel, siis nende kogemus napsabki noortelt võimaluse.
Ehkki mitme perearstikeskuse ja raviasutuse
töötajate nimekirjas on mõni üldarst, ei ole neid juriidiliselt olemas ja nende
õigused ravitegevuseks on kolleegidega võrreldes piiratud, tohtrite endi meelest
kohati põhjendamatult.
Äsja läbi saanud residentuuri
sisseastumiskatsetel osales ka Tartus elav ortopeed Eha-Ruth Rimm (s 1935), kes
74aastasena uuesti õppima asumise võttis ette peamiselt selleks, et vormistada
ametlikuks oma huvi töötervishoiuarsti kutse vastu.
Üks tundlikumaid teemasid Eesti tööjõu
välismaale rändamise osas on kindlasti meditsiinivaldkond – arsti juurde
pääsemise järjekorrad on pikad ning arstid Eestis ülekoormatud.
Arstide liidu liige onkoloog
Indrek Oro on seisukohal, et residentuuriprogrammide areng on toimunud
teatava nihkega ühiskonna majandusarengu suhtes ja seda tuleb pidada igati
mõistetavaks.