LTKH esindaja: naistekliinik on juhtunust šokis

27. jaanuari hommikul pöördus Pelgulinna naistekliinikusse rase naine, kes kaebas õlavalu üle. Arstid ei leidnud midagi eluohtlikku. LTKH sõnul tahtis naine koju minna ning seda tal lubatigi teha. Mõne tunni pärast suri naine Põhja-Eesti regionaalhaiglas, kuhu ta oli hiljem pöördunud, kirjutas Postimees.

Lahangust selgus, et naisel oli kaasasündinud veresoonte hälve põrna juures. Tegemist on haruldase sündroomiga, mida saabki enam-jaolt diagnoosida pärast surma. LTKH arstide hinnangul poleks tõenäoliselt olnud võimalik naise elu päästa.Meedias on levinud erinev info naise rasedusekuu kohta. Räägitud on nii 6. kui ka 8. raseduskuust, kuigi tegelikult oli käimas hoopiski 7. raseduskuu. LTKH kommunikatsioonispetsialist Liisa Suba sõnul oli naisterahvas 29. nädalat lapseootel.«Vähemalt hetkel, enne kui pole selgunud lõplikud lahangutulemused, ei ole võimalik öelda, kas lapse elu oleks olnud võimalik päästa,» ütles Suba ja lisas, et teoreetiliselt on see võimalus küll olemas, kuid praktikas ei tea keegi, mis oleks saanud siis, kui oleks käitutud teisiti.Sama päeva õhtul hüppas 5. korruse perepalati aknast alla ka noor mees, kes oli saanud hommikul teist korda isaks. See juhtus sel ajal, kui naine oli läinud tualetti.Ekslikult on seostatud enesetapujuhtumit eespool kirjeldatud raseda naise ja lapse surmaga. «Noore naisterahva juhtum ei ole mitte kuidagi seotud aknast alla hüpanud noore meesterahva juhtumiga,» kinnitas Suba. Tema sõnul ühendab neid kaht traagilist juhtumit üksnes toimumise koht ja kuupäev.Suba sõnul oli mehe lähedaste soov, et seda juhtumit ei analüüsitaks avalikkuse ees. «Austame lähedaste soovi ja loodame, et seda austab ka ajakirjandus,» ütles LTKH kommunikatsioonispetsialist.Lisaks eespool kirjeldatud traagilistele surmajuhtumitele nõuavad invaliidistunud kolme-aastase poisi vanemad haiglalt 600 000 eurot. Nii suurt summat pole üheltki haiglalt veel nõutud ja selle tasumise järel ei saaks LTKH paar aastat teha ühtegi investeeringut.Investeeringud on vajalikud, et sünnitusmaja saaks uuendada oma aparatuuri, ehitada juurde perepalateid, remontida ruume ja välisfassaadi. «Need kõik on äärmiselt vajalikud selleks, et pakkuda parimat võimalikku abi ja et sünnitusmajas viibimine oleks perekonna jaoks võimalikult meeldiv kogemus,» lausus Suba ja lubas, et töö nende eesmärkide nimel ei seisku, ka mitte rasketel aegadel nagu praegu.«Naistekliinik on juhtunust šokis, majas valitsevad tavapärasest hoopis teistsugused meeleolud. Palju on peetud sel teemal koosolekuid, juhtunut arutatud, analüüsitud,» tõdes Suba.Ta lisas, et lapse sünd on ja peakski olema lapsevanemate jaoks elu tippsündmus. Näeme ja mõistame, et traagilised sündmused varjutavad kõike seda ilusat, millega tavapäraselt sünnitusmaja seostatakse. «Seepärast tuleb naistekliiniku töötajatel praegusel ajal veel ekstra pingutada, et traagilised sündmused mõjutaksid võimalikult vähe teiste sünnitusmajas viibijate kogemusi ja mälestusi nende elu ühest tipphetkest.»