Naine, kes suutis teha seda, milleks riik võimeline polnud

Aspergeri sündroomiga autist võib ju vabalt töötada teaduslaboris või saata korda suuri tegusid IT-s, olles teiste inimeste meelest lihtsalt omamoodi veidrik, kirjutatakse Linnalehes.Kuid teisalt on autiste, kel on sügav vaimne mahajäämus ja kes on võimetud ümbritsevas maailmas toime tulema. Oma mõtete ja tunnete väljendamiseks võivad nad võtta viimases hädas appi raevu ja agressiivsuse, sest muul moel nad lihtsalt ei oska.Väikelaste kohta arvatakse siis, et tegu on jonnihoogudega, millega vanemad ikka kuidagi toime tulevad. Ka erivajadustega laste koolides osatakse juba enam-vähem niisuguste lastega ümber käia, sest sobilik keskkond ja õiged eripedagoogikavõtted aitavad enamikul juhtudel pingeid maandada ja olukorda kontrolli all hoida. Hullus läheb aga lahti siis, kui kooliaeg läbi, sest Eesti sotsiaalsüsteemil pole raskesti mõistetavalt käituvate autistide jaoks mitte midagi pakkuda.

Kuigi seaduse järgi peab riik pakkuma psüühilise erivajadusega inimestele erihooldust, keelduvad sotsiaalasutused plahvatusohtlikke kliente vastu võtmast, sest ei oska või ei viitsi nendega toime tulla. Viimane võimalus selliste inimeste jaoks, kui nad on juba päris hulluks aetud, on kohtuniku otsusega erihooldekodu kinnisesse osakonda paigutamine. See on aga üheotsapilet ning äärmiselt vägivaldne lahendus hoolivas ja armastavas kodus sirgunud puuetega inimeste jaoks.Nii saigi 28-aastase Mardi emast Sirje Nordenist viimse ahastuse sunnil inimene, kes rajas Eestisse esimese päevakeskuse, mille kaudu ta on tõestanud, et ka kõige raskemad autistid on võimalik argimaailmaga sõbraks teha ning nende elule mõte anda.Loe pikemalt Linnalehest.