Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Habicht: Miks vajame tervishoiu solidaarsust?
Solidaarses tervishoius loeb ainult inimese vajadus abi saada ning pole määrav, kui palju on keegi maksnud ravikindlustusmaksu. See ongi põhimõtteline erinevus solidaarse ravikindlustuse ja erakindlustuse vahel.
Triin Habicht. Foto: Raul Mee
Tervishoius väljendub solidaarsus selles, et rahaline panustamine toimub inimese maksevõime alusel, aga hüvitisi saadakse vastavalt vajadusele. Eesti ravikindlustussüsteemis tähendab see, et töötava inimese palgalt läheb 13 protsenti ravikindlustuse eelarvesse. Samas on kõigil ravikindlustatud inimestel võrdne õigus saada vajalikke tervishoiuteenuseid ja ravimeid. Loeb ainult inimese vajadus abi saada ning pole määrav, kui palju keegi on ravikindlustusmaksu maksnud.
Inimesekeskne, patsiendikeskne, kliendikeskne, kasutajakeskne – kuuleme neid mõisteid igapäevaselt üha rohkem, sageli mõtlemata, mis ühe või teise sõna taga peitub ja mida see tervishoiusüsteemis tähendab.
Äripäeva Raadio hommikuprogrammis külas käinud tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski kommenteeris küsimust, kas Eesti ravikindlustussüsteemi võiks ümber kujundada.
Eesti inimeste omaosalus tervishoius oli 2014. aastal 23,8% tervishoiu kogukuludest samas kui Euroopa Liidu keskmine on 16% ja WHO soovitus on langetada see 15%-ni. Põhjus on lihtne – suurema omaosaluse korral kasvab risk, et inimesed loobuvad rahalistel põhjustel tervishoiuteenuse kasutamisest. Sel on aga otsene mõju tervisele ja seetõttu tuleb omaosalust rakendada piiratult, hinnates hoolikalt selle võimalikke mõjusid,