Milliseid teste kasutada COVID-19 diagnoosimiseks?

Samal ajal räägib meedia justkui ressursside sh diagnostikavahendite puudusest. Sellises olukorras on nii meditsiinitöötajatel kui ka elanikel tekkinud küsimus, miks neid teste meil ei kasutata ja milliseid neist võiks usaldada.

Hetkel on saadaval SARS-CoV-2 testimiseks järgnevad võimalused:

•viiruse nukleiinhappe (RNA) määramine;

•viiruse antigeeni (valgud) määramine;

•organismis tekkivate viirusvastaste antikehade määramine.

Viiruse RNA määramine hingamisteede materjalidest on nii Eestis kui ka kogu maailmas kasutusel COVID-19 esmaseks diagnoosimiseks ja nakkusjuhtumite avastamiseks. Testi kasuks räägib võimalus avastada viiruse olemasolu juba varajases staadiumis, mis aitab koheselt karantiini rakendada.

Teine eelis on usaldusväärne tulemus. Viiruse RNA-d on võimalik määrata nn klassikalisel real-time PCR (Polymerase chain reaction) meetodil, mille puhul on vaja spetsiifilist aparatuuri, eriväljaõppe saanud laborispetsialiste ning selleks kohandatud laboriprotsessi. Analoogne meetod on kasutusel nii terviseameti, SYNLABi kui ka mitme haigla laborites ja sel moel on võimalik teostada suhteliselt suures mahus uuringuid.

Lisaks on haigla vastuvõtus ja intensiivravi osakondades otstarbekas viiruse RNA määramine ka POCT (Point-of-care testing) seadmetega, mis ei nõua selleks eraldi kvalifitseeritud personali ja mille läbilaskevõime on väiksem, kuid vastuse saab kiiremini. Tegemist on sisuliselt kiirtestiga, mis annab vastuse 15-45 minutiga, kuid vajalik on siiski spetsiifilise aparatuuri olemasolu. Viiruse RNA määramine on ainuke metoodika, mida hetkel aktsepteerib nii Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kui ka Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskus (ECDC).

Pakutavad antigeeni (kiir)testid on võrreldes RNA määramisega reeglina väga madala tundlikkusega, andes palju valenegatiivseid tulemusi. Kui enamik tootjaid ei anna oma testi võrdlusandmeid RNA meetoditega, siis üksikutel tootjatel, kes seda infot avaldavad, on testi tundlikkus 60% või alla selle võrreldes RNA uuringutega. Nende kasutamine tooks hinnanguliselt kasu asemel pigem kahju - paljud nakkusohtlikud COVID-19 patsiendid, kelle kiirtest on valenegatiivne, võivad lõpetada karantiini. Sisuliselt tähendab see seda, et lisaks väheste positiivsete ülekontrollimisele viiruse taandumise faasis peaks üle testima ka palju negatiivseid tulemusi, et adekvaatset pilti saata. WHO hiljutiste COVID-19 laboratoorse testimise strateegia soovituste järgi pole antigeenitestid hetkel kliiniliseks diagnostikaks soovitatud.

COVID-19 antikehade test määrab organismi vastureaktsiooni viirusele, mille tekkimiseks on vajalik teatud aeg. Viimaste uuringute alusel läheb nimetatud koroonaviiruse vastaste antikehade tekkeks üle 10 päeva peale haigussümptomite avaldumist, antikehade teke on individuaalselt varieeruv ning sõltub ka infektsiooni kliinilisest kulust. Kuna kogu see aeg sümptomitest antikehade tekkeni on patsient kõrgelt nakkusohtlik, on selge, et antikehatest ei sobi haiguse varaseks diagnoosimiseks ning karantiinivajaduse üle otsustamiseks. Samas on nii WHO kui ka ECDC möönnud, et antikehade määramine võib olla vajalik hilisemate epidemioloogiliste uuringute läbiviimiseks.

Praegu pakutavad kiirtestid põhinevad enamasti antikehade määramisel. Lisaks eeltoodud asjaolule, et sellised testid ei sobi haiguse varajaseks avastamiseks, puudub ka igasugune ülevaade pakutavate testide kvaliteedi (sh nende tundlikkuse ja spetsiifilisuse) üle. Samuti peab arvestama, et mõned testid määravad vaid ühte tüüpi antikehi (IgG, IgM või IgA), teised aga mitmeid korraga. Üksikud läbiviidud uuringud viitavad sellele, et COVID-19 korral võib erinevate antikehade teke ja püsimise aeg oluliselt erineda muudest viirusinfektsioonidest, mistõttu ei saa lähtuda teiste infektsioonide analoogiast.

Palju on räägitud ka diagnostikavahendite puudusest maailmas, mis on tõsi, kuna tegemist on viiruse ülemaailmse levikuga ja sellest tingitud kordades kasvanud diagnostikavajadusega. Diagnostikumide ja vastava aparatuuri tootjate võimekus aga kohandub pidevalt kasvava nõudlusega, vajaminevat toodetakse ja tarnitakse järjest juurde. Eestis on olukord asjakohase viiruse RNA määramisega hetkel kontrolli all, erinevad laborid suudavad teha piisavas koguses analüüse.

SYNLAB Eesti Tallinna molekulaardiagnostika laboris on olemas piisav tagavara usaldusväärseks koroonaviiruse testimiseks vajaminevaid diagnostikume ja aparatuuri, on käivitanud paralleelsed tehnoloogilised protsessid laboris, suurendanud vastava laboriosakonna spetsialistide arvu mitmekordselt, organiseerinud 24/7 töö. Lisaks on koostöös partneritega tagatud piisava võimekusega proovide kogumine ja logistika, et katta üle Eesti COVID-19 laboratoorse diagnostika vajadused.

Mitmetes haiglalaborites on asjakohased RNA määramise võimalused kohapeal kiireks diagnostikaks.

Kokkuvõttes on tänaste teadmiste ning tehnoloogia juures ainus usaldusväärne metoodika COVID-19 varaseks diagnoosimiseks ja nakkuslike juhtumite avastamiseks laboris teostatav SARS-CoV-2 RNA uuring. Nn kiirtestide eelistest ja puudustest rääkides peaks kindlasti täpsustama, millest me konkreetselt räägime, st mis metoodikal see test põhineb, milliseid markereid määrab ning kas on olemas sõltumatuid uuringuid testi usaldusväärsuse kohta.