Kuidas mitte sattuda tunnistajapingist kohtupinki?

Kui uurimisasutuselt või kohtult tuleb nõue esitada patsiendi kohta andmeid või dokumente, tasub arstil ja tervishoiuteenuse osutajal Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohti meelde tuletada ja vastamisel väga hoolikas olla. Otsuses on juhiseid nii arsti poolt tunnistajana ütluste andmise kui ka haigla poolt dokumentide esitamise kohta, selgitab TGS Baltic Advokaadibüroo vandeadvokaat Ingeri Luik-Tamme.

Ei. Patsiendisaladus peab olema kaitstud ka kohtumenetluses. Riigikohtu otsuse kohaselt on patsiendisaladus niivõrd kaalukas, et isegi kui arst kutsutakse tunnistajaks, on tal kohustus ütlusi mitte anda, kui patsient ei ole andnud selleks oma nõusolekut. Kuigi näiteks kriminaalmenetluse seadustikus on sõnastuslikult arstil õigus ütlusi mitte anda, tuleb seda patsiendisaladuse kontekstis mõista kohustusena selliseid ütlusi mitte anda.

Teisisõnu, kui (kahtlustatava/süüdistatava) patsiendi nõusolekut ei ole, peab arst kriminaalmenetluses tema kohta ütluste andmisest keelduma. Samamoodi ei või arsti patsiendi loata üldjuhul tunnistajana üle kuulata ka tsiviilkohtumenetluses. Näiteks ei või testamendi kehtivuse vaidluses testaatori raviarst anda ütlusi testaatori tervisliku seisundi kohta testamendi tegemise ajal, kui puudub õiguspärane nõusolek. Kirjeldatud juhtudel ütluste andmisel võib tegu olla saladuse hoidmise kohustuse rikkumisega ja arst võib ise kohtupinki sattuda isikuandmete ebaseadusliku avaldamise eest karistusseadustiku § 157 või 1571 alusel. Samuti võib olla alust kahju hüvitamise nõude esitamiseks.

Oluline on rõhutada, et saladuse hoidmise kohustus hõlmab ka tervishoiuteenuse kohta koostatud dokumentides sisalduvat. Riigikohus selgitas otsuses, et kuigi kriminaalmenetluse seadustik võimaldab uurimisasutusel nõuda isikutelt, ettevõtetelt ja asutustelt kriminaalasja lahendamiseks vajaliku dokumendi esitamist, ei anna selline üldsõnaline norm iseseisvat õiguslikku alust patsiendisaladuse hoidmisest kõrvalekaldumiseks.

Seega, isegi kui uurimisasutus nimetatud üldisel alusel dokumente küsib, ei või arst ega haigla üldjuhul kutsesaladusega hõlmatud ravidokumente uurimisasutusele esitada. Uurimisasutusel on vajadusel võimalik pöörduda otse tervise infosüsteemi haldaja poole patsiendi terviseandmete saamiseks tervise infosüsteemist. Tervise infosüsteemi regulatsioon võimaldab andmete väljastamist süüteo- või kohtumenetluses tõe väljaselgitamise eesmärgil.

Seejuures ei saa tervise infosüsteemis olevate andmete ja dokumentide väljastajaks olla arst või tervishoiuteenuse osutaja, sest seaduse kohaselt on nende juurdepääs piiratud üksnes ravitegevusega seonduvate eesmärkidega. Seega peaks korraldus ilmselt olema selline, et uurimisasutuste ja kohtute päringutega tegeleb valdavalt keskne tervise infosüsteem ja mitte raviasutused.

Patsiendi andmete avaldamine ja tema kohta koostatud dokumentide esitamine arsti ja tervishoiuteenuse osutaja poolt on lubatud ainult juhul, kui selleks on olemas patsiendi nõusolek või kui seaduses on sätestatud selleks erialus. Seadusest tulenev erialus võib omakorda olla kas andmete avaldamist lubav või selleks kohustav.

Kohustus patsiendisaladuse avaldamiseks võib tuleneda mõnest eriseadusest. Riigikohus tõi siinkohal näiteks nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 4 lg 9, mille kohaselt peab tervishoiuteenuse osutaja informeerima kohalikku omavalitsust eriti ohtlikku nakkushaigust põdevast nakkushaigest, kes on teistele ohtlik, keeldunud ravist või rikkunud ravirežiimi, kui see on vajalik isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks.

Samuti sisaldab ka lastekaitseseadus igaühe kohustust teatada abivajavast lapsest. Selliseid näiteid on teisigi. Vastavate erandite sätestamisel on seadusandja otsustanud, et konkreetne avalik huvi on olulisem patsiendi huvist hoida tervishoiuteenuse osutamise käigus avaldatud andmed saladuses.

Seadus lubab patsiendisaladusest mõistlikus ulatuses kõrvale kalduda (kuid ei kohusta selleks), kui andmete avaldamata jätmise korral võib patsient oluliselt kahjustada ennast või teisi isikuid (VÕS § 768 lg 2). Riigikohus rõhutas, et selline luba on n-ö ettepoole suunatud, ehk teisisõnu peetakse siin silmas vajadust hoida ära enda või teiste isikute võimalik tõsine kahjustamine tulevikus.

See säte aga ei võimalda avaldada teavet patsiendi poolt juba toimepandud tegude kohta. Näiteks lubab see regulatsioon arstil teavitada patsiendi tahtest sõltumatult tema elukaaslast, et patsiendil on tuvastatud HIV, aga mitte näiteks politseid teavitada varasematest teiste isikute nakatamistest. Seega ei vastuta tervishoiuteenuse osutaja üldjuhul ka toimepandud esimese astme kuriteost mitteteatamise eest.

Kui esineb konkreetne erialus, mis kohustab arsti või tervishoiuteenuse osutajat patsiendi andmeid avaldama või lubab seda teha, on avaldamine siiski väga rangelt sisuliselt piiratud. Edastada võib ainult selliseid andmeid, mis on vajalikud avaldamist võimaldava erandi eesmärgi täitmiseks ja mitte rohkemat. Näiteks ülaltoodud HIV näite puhul võiks elukaaslasele anda teada üksnes tema elukaaslasel diagnoositud HIVist, mitte aga edastada elukaaslasele patsiendi ravidokumente.

Ka Riigikohus rõhutas, et seaduses sätestatud erandid ei anna alust saladuse hoidmise kohustusest kõrvalekaldumiseks laiemalt, s.o avaldada andmeid ravi täpse sisu, diagnoosi nüansside ning ravi käigus teatavaks saanud muude asjaolude kohta, rääkimata kogu haigusloo avaldamisest. Kui esinebki erialus andmete avaldamiseks või dokumentide esitamiseks, siis sõltuvalt asjaoludest tuleb dokumendi esitamise korral katta mitteasjakohased andmed kinni või piirduda üldse ainult ravidokumentidest kokkuvõtte või üksnes konkreetse fakti esitamisega.

Patsiendi andmete või dokumentide esitamisel, mistahes taotluse alusel tuleb alati väga hoolikalt kontrollida, kes, millisel õiguslikul alusel ja asjaoludel andmeid nõuab, kelle kohta andmeid küsitakse ja millises ulatuses, kas tervishoiuteenuse osutajal ja arstil on sellistel asjaoludel õigus või kohustus andmed väljastada või tuleb sellest keelduda. Meditsiiniliste ekspertiiside ja nende tegemisel kasutada lubatud andmete teema, mida otsus samuti puudutas, kuid mis ei olnud käesoleva artikli fookuses, on nii mahukas, et vääriks eraldi artiklit.

Kellel on huvi nendel teemadel oma teadmisi ajakohastada ja põhjalikumalt arutleda, nendel on võimalik osaleda 7. juunil 2022 Äripäeva Akadeemia koolitusel „Dokumenteerimine ja andmekaitse tervishoiusektoris“