Raudsepp: Kas personali puudumine meditsiinis on ikka kõige suurem probleem?

Mõistan hästi, kui keeruliseks teeb juhi töö töötajale lubatav paindlikkus. Ometi elame uues tegelikkuses ja kui sellega kaasa ei lähe, leiavadki noored arstid uue töökoha ning jääb üle vaid käsi laiutada ja kurta. Uut põlvkonda ei ole mõtet painutada aastaid töötanud kivistunud süsteemi: kui ikka on sobiv tuul, siis lase juhina inimesel parem surfama minna, kui see on tema jaoks oluline ning kujunda süsteem, mis sel päeval töö sujuvalt ümber korraldada laseks. Mitte ohkides, vaid nii, et see ongi uus normaalsus. See surfaja tuleb ja asendab järgmisel korral heal meelel seda kolleegi, kes laulukooriga laulupeole pidi minema!

Pean sageli kostvat väidet, justkui oleks erameditsiin süüdi selles, et teistes asutustes arste-õdesid napib, liiga lihtsustatuks. Eraettevõtte uue asukohaga kliiniku käivitamisel rääkisin päris paljude arstide ja õdedega ja julgen selle põhjal üldistada, ja küllap leian väitele tuge ka kaasaegsetest juhtimisteooriatest, et raha on heade arstide ja õdede jaoks küll oluline, aga töökohavalikul mõnel esimesest järgmisel kohal. Eespool on normaalne tööõhkkond, usaldusväärne juhtimine koos arenguvõimalustega, paindlikkus ning organisatsiooni maine. Kui sageli tahame me töökohta vahetades mahajääjatele öelda, et süsteem oli olematu, asjatu sahmerdamine kurnav, juht saamatu, personaliga käituti üleolevalt ning õhk pingetest paks? Hoopis lihtsam on öelda, et osteti üle – see tundub vettpidavam ning tagab ka edaspidised normaalsed suhted.

Tervishoiu suures juhtimises on pidevalt tegemisel uued arengukavad. See on hea – mulle pikad plaanid meeldivadki! Samas ei maksa loota, et arstid ja õed selles pidevas reformiootuses vahepeal hoopis teisi valikuid ei tee. Halbadest otsustest kehvem on ainult otsustamatus – see tekitab ebakindlust ja tragimad sisustavad tühimikud ise ära. Mõttes, et kui inimesed elavad Tartus ja Tallinnas, kogume siis meditsiini ka sinna, on iva sees. Tegelikult elavad aga tuhanded inimesed praegu ikka veel väljaspool neid kahte linna ning tegelikult tuleks tipptehnoloogiaga piirkondlikus haiglas keskenduda olulisimale, mida ainult seal suudetakse. Üldhaigla juhi ainus ülesanne, mis tema päevi sisustab ning mille järgi tema panust hiljem hinnatakse, ei tohiks olla haigla säilitamine.

Kokkuvõtvalt vajame rohkem kvaliteetset ja mõistlikku juhtimist nii riigi tasandil kui ka haiglas-arstikeskuses kohapeal.