Igaühele leiab hingamistehnika: valikuid jagub

Hingamistehnikaid parema une saavutamiseks on piisavalt, et igaüks leiaks endale kõige parema, ütleb kliinikumi kopsukliiniku füsioterapeut Karine Rüütel.

Neiu magamas, suu avatud.

Foto: Shutterstock

Tähtis on omandatud hingamistehnikaid igapäevaelus kasutama jääda, rõhutab füsioterapeut Karine Rüütel, kes esineb töötoaga tänavusel unemeditsiini konverentsil 10. oktoobril Tallinnas Viru hotellis (ülekanne ka veebis).

Palusime tal oma valdkonda põgusalt kirjeldada.

Mida tähendab düsfunktsionaalne hingamine? See on termin, mis kirjeldab hingamishäireid, mille korral kroonilised muutused hingamismustris põhjustavad hingeldust ja muid sümptomeid füsioloogilise respiratoorse või südamehaiguse puudumisel või selle ulatuse korral.
Kas me räägime sel juhul ka uneapnoest? Une ajal võib esineda nt hüpo- või hüperventilatsiooni, paradoksaalset hingamist, hüpokseemiat, hüperkapniat. Need sümptomid võivad uneajal võimenduda, aidates kaasa ka uneapnoe tekkele.
Mida võib kaasa tuua inimese tervisele, kui hingamine on pikka aega düsfunktsionaalne? Düsfunktsionaalne hingamine koosneb kolmest komponendist: biokeemilisest, biomehaanilisest ja psühhofüsioloogilisest. Kui nt hingamiskeskus viibib pikemat aega stressis, võib see anda hoogu ärevuse ja paanika tekkele või süvenemisele ja siis hakkab n-ö “lumepall” veerema, tekitades järgmisi murekohti, nt lihasnõrkus jne.
Mitmest seansist/kohtumisest koosneb tavapärane hingamistehnika füsioteraapia? Hingamisharjutused võib ravis jagada kolme gruppi: harjutused, mille eesmärgiks on hingamismustri muutmine (düsfunktsionaalse hingamise biokeemiline komponent); harjutused, mis aitavad parandada hingamislihaste jõudu ja/või vastupidavust (düsfunktsionaalse hingamise biomehaaniline komponent); ja harjutused, mis on suunatud rindkere liikuvuse ja rühi parandamisele (skeletilihaste treening). Seansse võib teha palju, peamine on see, et inimesed saaksid aru ja hakkaksid igapäevaelus tehnikaid kasutama.
Kui efektiivne on õige hingamistehnika kasutamine, millal juba võib märgata muutusi tervise osas? Muutusi saab märgata juba esimestel katsetel, nt kas inimene suudab suuhingamiselt tagasi minna ninahingamisele, tunneb ennast rahulikumana või suudab sügavamalt hingata.
Kas erinevate kehaseisundite/haiguste puhul on erinevad hingamistehnikad? On olemas harjutus, mida kasutatakse tavaliselt kõikidel hingamistreeningutel – diafragmaalne hingamine, ja see on hingamistreeningu põhikomponent. Kuna hingamistehnikaid on palju, siis ühele sobib mõni tehnika paremini kui teisele, tuleb leida endale parim.
Tooge palun mõni näide, mis võib ühtlasi tuua ka parema une. Voodis ööund oodates tasub proovida n-ö ühe kehaosa lõõgastust: alustada nt paremast kõrvast, liikudes nii parema suure varbani ja hakata vasakust suurest varbast tagasi vasaku kõrva juurde tulema, samal ajal rahulikult sisse/välja hingates, andes teada, et just seda kehaosa praegu lõõgastatakse “hingan ja lõõgastan parema kõrva, õla, küünarnuki, sõrmed “ jne. Hea oleks tunnetada, kuidas keha muutub raskeks ja tahaks madratsi sisse vajuda.