LUUP Noorte riskikäitumise jäämäe tipp

“Kui keegi küsiks, kust me teame, mida meie teismelised tegelikult tarvitavad, on vastus, et me ei teagi – teame vaid pisikesi kokkukorjatud infokilde, kliinilist tausta, trende ja kohtuekspertiisi instituudi andmeid,” sõnas Paasma sissejuhatuseks.

Noorte seas enim levinud psühhotroopsed või narkootilised preparaadid on teadaolevalt kanep, stimulandid ja ka LSD.

Looduslikke kanepitooteid saadakse cannabis sativa-nimelisest taimest, millest on eraldatud 61 narkootilist kannabinoidi, neist psühhoaktiivseim THC. Suitsetades saabub selle toime 6–12 minuti jooksul ja kestab 2–3 tundi, suukaudsel manustamisel vastavalt 30–60 minutit ja 4–6 tundi. Kannabinoidide eliminatsiooni poolestusaeg on 15–40 tundi. Kanepitoodete kasutamisel on kirjeldatud väsimust, keskendumisprobleeme, meeleolumuutuseid, pupillide laienemist ja tahhükardiat. Raske mürgistuse korral võib esineda teadvusekaotust, lihastõmblusi ja hingamise aeglustumist. Võõrutusnähtudena on kirjeldatud ärritust, rahutust, painajalikku und, higistamist, värinaid, lihasvalusid, söömishäireid, iiveldust ja kõhuvalu, need kestavad nädalaid, olles väljendunumad kui alkoholi võõrutusnähud. “Muide, Suurbritannias, USAs ja mõnes Euroopa riigis on hakatud kroonilise alkoholismi võõrutusravis kasutama etanooli ehk patsiedid saavad päev-päevalt väiksema koguse alkoholi. Kanepi puhul selle kohta veel publikatsioone ei ole, aga olen kindel, et tuleb,” tõi doktor näite.

“Kui küsida, kui suure osa müüdavatest toodetest moodustab looduslik kanep, siis nt britid tegid kümmekond aastat tagasi katse, ostsid kokku nn looduslikke kanepitooteid ja leidsid, et 60% juhtudest oli tegu loodusliku kanepi ja 40% juhtudest sünteetiliste kannabinoididega. Neid müüakse loodusliku kanepi pähe sel moel, et võetakse taimeleht, piserdatakse üle sünteetilise kannabinoidiga, kuivatatakse ja purustatakse,” rääkis ta.

Esimene generatsioon sünteetilisi kannabinoide avastati Euroopas 2008. aastal ja neid müüakse nii suitsetatavate segude, puhta pulbri kui ka vedelikuna. Nende toime on seotud nende toimega I ja II tüübi kannabinoidretseptoritele (esimesi on leitud pea- ja seljaajus ja need vastutavad kannabinoidide psühhotroopse efekti eest, teised asuvad peamiselt põrnas, siseorganites ja immuunsüsteemi rakkudes, olles seotud immunomodulatsiooni ja osaliselt ka analgeesiaga). Sünteetilised kannabinoidid on üha tugevama toimega ja nende toime on suunatud eelkõige I tüüpi kannabinoidretseptoritele. Seda selleks et mõjuda kesknärvisüsteemile ja tekitada sõltuvuus, vajadus uue doosi järele.

Praeguse, kolmanda generatsiooni sünteetilised kannabinoidid, nagu MDMB-CHMICA ja PINACA-FUMINACA põhjustavad agitatsiooni, psühhoosi, unisust/koomat, metaboolset atsidoosi, oksendamist, tahhükardiat, krampe, harvem ÄKS-i, rabdomüolüüsi ja ägedat neerupuudulikkust. Kirjeldatud on tuhandeid surmasid nii Euroopas, Põhja-Ameerikas, Venemaal kui ka Jaapanis.

Toksikoloogid kasutavad narkootilistest preparaatidest ehk mõnuainetest rääkides kaht tüüpi jaotust: klassikalised narkootikumid (psühhotroopsed ained), nagu stimulandid (amfetamiinid, MDMA (ecstasy) ja kokaiin), hallutsinogeenid (LSD, ketamiin, psilotsübiin) ja depressandid (opioidid, bensodiasepiinid, GHB/GBL) ning nn kaasaegsed narkootikumid (psühhotroopsed ained), mida toodetakse, kuna klassikalised narkootikumid on keelatud ja turul on mõnuainete järgi suur nõudlus.

Kaasaegsed narkootilised ained jagunevad samuti kolme gruppi: stimulandid (piperasiinid, katinoonid, sünteetiline kokaiin, pipradrolid, indaanid, bensofuraanid, NBOMed), hallutsinogeenid (glautsiin, ketamiini analoogid, trüptamiinid, sünteetilised kannabinoidid, salvei, TFMPP) ja depressandid (GBL/1,4-butaandiool, kaasaegsed opioidid, kaasaegsed bensodiasepiinid). Kui vana klassifikatsiooni puhul olid grupipiirid selgemad, siis tänapäeval sünteesitakse aineid nii, et need muutuvad väga sarnasteks – spetsiifilisi stimulandi- või hallutsinogeenisümptomeid ei ole ning nende toime kattuvus muudab diagnostika ja käsitluse keerulisemaks.

Eri pillidena müüdavate stimulantide toime on serotoniini, dopamiini, norepinefriini tõusnud vabanemine ja/või langenud tagasihaare rakumembraanil. “Neid saavad noored väga kergesti kätte. Kui näiteks ühel täiskasvanute mälumängul küsiti ecstasy tableti hinda Tallinnas ja vastamiseks oli aega minut, küsis üks osalenu seda sõnumi teel oma eliitkoolis käivalt pojalt ja sai 20 sekundiga õige vastuse” tõi doktor näite.

Stimulantide äge toksilisus puudutab patsiente, kes on aineid tarbinud suures annuses või kroonilisi tarvitajaid, kellele tekib turule uus aine, mille kontsentratsioon on muudetud. “Näiteks tuleb turule uus pakkuja, krooniline tarvitaja teab, et võttis varem ühe tableti ja sai jube hea laksu, ent nüüd laksu ei tule. Ta pöördub kaebusega müüja poole, kes soovitab võtta veel ühe tableti. Kuna toimeaine vabanemine võib olla hiline, saab tarvitaja topeltdoosi,” kirjeldas ta tavajuhtumit. Ägedale toksilisusele on omane agiteeritus, agressiivsus, psühhoos, higistamine, hammaste krigistamine, laienenud pupillid, krambid, hüpertensioon, valu rinnus, arütmiad, hüpertermia, insult, mesenteriaalisheemia ja spinaalinfarkt.

Kui selline stimulandi tarvitaja jõuab EMOsse, võib seal olev lärm teda veel rohkem üles keerata ehk soovitatakse vaikust, rahustavat atmosfääri, kasutama peaks bensodiasepiine, ettevaatlik aga olema antipsühhootikumidega, kui neid kasutatakse koos sümpatomimeetikumidega. Hüpertensiooni (süstoolne RR >200 mmHg) korral on esimene ravim bensodiasepiinid, sest rahunedes langeb reeglina ka vererõhk, ja I/v nitraadid (nitroglütseriin), hoiduda tuleks beetablokkeritest.

Hüperpüreksia (T > 39–40°C kriitiline seisund) on fataalne: isegi Tallinnas näeme aastas üht-kaht juhtu, kus tuleb stimulandi tarvitaja temperatuuriga 40–41°C, kiiresti kujuneb organpuudulikkus, järgnevad DIK, ajuverevalandus ja kiire surm. Hüperpüreksiaga tarvitajaid tuleb kiiresti ja agressiivselt jahutada. Kõige paremini jahutab jäävann, järgnevad ventilaatorid, vee viimine makku ning põieloputuslahuse viimine põide ning endovaskulaarne jahutamine.

Ravis on väga oliline roll bensodiasepiinidel, aga kasutatakse ka esimese põlvkonna antihistamiini tsüproheptadiin. Dantroleeni efekt on USA kolleegide hinnangul küsitav.

LSD ehk lüsergiinhappe dietüülamiid on poolsünteetiline hallutsinogeenne psühhodeelikum ja psühhoanaleptikum. Ainet tarvitatakse suukaudselt, mõju kestab 6–12 tundi ja on väga intensiivne. Tarvitajal võivad tekkida kehast väljumise tunne ja hallutsinatsioonid, tõusta vererõhk ja kehatemperatuur, kiireneda pulss ja hingamissagedus, laieneda pupillid, tugevneda refleksid ja väheneda koordinatsioonitaju. Teda võivad iseloomustada ka hajevil olev, letargia, uimasus, ebakindlad liigutused ja üle keha värisemine. LSD sõltuvus on tagasihoidliku intensiivsusega, ka on sellest raske saada üledoosi, kuna surmav annus on tavaannusest tuhandeid kordi suurem.

Ameerika psühholoogide assotsiatsiooni andmeil on umbes 20% teismelistest kaalunud suitsiidi. Maailmas levinud trendid on paraku läbi interneti jõudmas ka meile. Ühe näitena võiks tuua enesetappude sooritamise naatriumnitritiga, mis on paljudes toodetes, eelkõige vorstis ja lihatoodetes leiduv lisaaine. Tegu on odava, kergesti kättesaadava ja kasutatava vesilahustuva ainega.

Kofeiin on looduslik mitteselektiivne adenosiini retseptorite antagonist, mis vabastab endogeenseid katehoolamiine ja vabastab seejärel β1- ja βs-retseptoreid. Selle tahtlikud või juhuslikud üledoosid on seotud seda sisaldavate energiajookide ja toidulisandina müüdava kofeiinipulbri tarvitamisega. Ohutud annused on täiskasvanul 200–300 ja teismelisel 100 mg/päevas, letaalseks loetakse umbes 200 mg/kg kofeiini tarbimist ööpäevas.

Lisaks kohvile, teele ja energiajookidele (150 ml sisaldab vastavalt 100, 29–48 ja 80 mg kofeiini) sisaldab kofeiini Coca Cola (150 ml vastavalt 15,5 mg). Internetist saab osta ka toidulisandeid, mille üks kapsel sisaldab 200 mg kofeiini. Suitsiide tehakse ka kofeiiniga, ehkki pärast müügipiirangute kehtestamist on nende arv Põhjamaades vähenenud. Kofeiini suures annuses tarvitajal esinevad kliinilised sümptomid on tõusnud vererõhk, dehüdratatsioon, rütmihäired, insomnia, peavalu ja ärevus, raskekujulise mürgistuse korral ka raskekujulised rütmihäired, mis võivad viia fibrillatsiooni ja südameseiskuseni ning võivad esineda krambid. Üledoosi korral tekkida võivat agitatsiooni, hüpertensiooni ja tahhükardiat ravikse bensodiasepiinidega, enim soovitatakse deksmedetomidiini. Parim kombinatsioon kui esinevad rütmihäired ja rõhulangus, on esmolool ja norepinefriin. Ravis on kasutatud ka ekstrakorporaalset eliminatsiooni.

Viimase viie aastaga on leitud vähemalt 23 uut bensodiasepiini, mida kasutatakse stimulantide kõrvaltoimete, unetuse ja võõrutusnähtude leevendamiseks. Tavaliselt on neil klassikalistest bensodiasepiinidest pikem poolestusaeg ning kasutamisel on kirjeldatud ka surmajuhtumeid.

Avastatud on ka mitukümmend uut opioidi, sealhulgas näiteks 34 uut fentanüüli. Neid on sageli leitud koos heroiini/kokaiiniga ja uued manustamisteed on ninaspreid või silmatilgad. Need on väga tugeva toimega ja poolestusaeg on pikem kui heroiinil. Need on põhjustanud sadu surmasid ja mürgistuspuhanguid. Ravis tuleb kasutada suuremas annuses naloksooni, vajalik võib olla pikem jälgimisperiood.

Eestis on viimasel paaril-kolmel aastal on põhitegijad nitaseenid – bensimidasooli struktuuriga sünteetilised opioidid, mis seovad μ-opioidretseptoreid ja mille toime on morfiinist sadu kordi tugevam. Eestis on seni leitud kolme tüüpi nitaseene: isoto-, proto- ja metonitaseene. Sageli sisaldavad need tugevama toime saamiseks teisi psühhotroopseid aineid, nt ksülasiini või karfentanüüliga. Naloksooni toime ei pruugi nende mürgistuse korral avalduda oodatud kujul. Kui 2–3 doosi naloksooni manustamise järgselt seisund ei lahene, tuleks kaaluda patsiendi hospitaliseerimist.

Retseptiravimid on kättesaadavad internetis, sama toimeaine retsepte küsitakse eri pere- ja eriarstidelt ja oma ravimeid müüakse kasusaamise eesmärgil. Psühhotroopsete ainetena kasutatakse retseptiravimitest nt bensodiasepiine, alprasolaami (Xanax), oksükontiini, tramadooli, metadooni, paratsetamooli kodeiiniga ja metüülfenidaati. Ravimeid kasutatakse ka mitte-eesmärgipäraselt, nt Xanaxit süstitakse purustatuna veeni või kasutatakse bensodiasepiine stimulantide negatiivse toime leevendajatena. Ette tuleb ka ebaloogilisi kombinatsioone, nt buprenorfiini koos metadooniga.

Sisse hingatakse ka välgumihkli gaasi, mis tekitab esialgu eufooria ja hallutsinatsioonid, järgnevad pearinglus, ebaselge kõne ja kontrollimatud tõmblused, asfüksia, rütmihäired ja südamepuudulikkus. Taas on populaarne ka kummiliimi sissehingamine, mis tekitab ägedat hingamispuudulikkust, ajukahjustust, rütmihäireid ja krampe. Uus trend on naerugaas, mis on eelkõige levinud 18–22aastaste seas ja mida kasutatakse seltskonnas või tudengite ja õpilaste seas pingelistel perioodidel. Seda tarvitatakse mõnest mõnesaja balloonini päevas ja ¾ juhtudest on tegu sõltuvusega.