Töö iseenda muutmisega algab oma harjumustest teadlikuks saamisest

Uued epigeneetika uuringud on kummutamas meie varasemat usku geneetilisse determinismi. See veendumus rõhutab liigselt meie kaasasündinud „loomust“, tõstes esile geneetilise DNA mõju. Epigeneetika selgitab, kuidas varased kogemused ja keskkonnamõjud mõjutavad geenide avaldumist. Lihtsalt öeldes võivad nii meie keskkond kui ka käitumine põhjustada muutusi, mis mõjutavad seda, kuidas geenid töötavad. Need mõjud hõlmavad toitumist, liikumist/treeningut, stressi, sõltuvusharjumusi ja kiindumismustreid. Epigeneetika väärtustab nii meie „loomuse“ kui ka „kasvatuse“ mõju.

Epigeneetiline pärandumine ehk väide, et epigeneetika ületab põlvkondi, selgitab tsükleid, mida paljud meist jätkuvalt oma esivanemate liinides näevad ja kordavad. Geneetiline DNA ning ka meie vanemate kogemused kanduvad meile edasi epigeneetiliste muutuste kaudu, mis mõjutavad meie enda toimimist.

Meie meel ja keha on omavahel seotud ning pidevas suhtluses, saates sõnumeid edasi-tagasi ja mõjutades meie üldist toimimist. Teisisõnu, keha seisund mõjutab meie vaimset ja emotsionaalset maailma ning meie vaimse ja emotsionaalse maailma seisund mõjutab füüsilist tervist. Selle seose mõistmine ja tervikliku lähenemise kasutamine aitab meil kõigil murda harjumusi ja mustreid, mis meid kinni hoiavad, et saavutada vaimne, emotsionaalne ja füüsiline heaolu.

Eesmine otsmikusagar on üks meie aju kõige võimsamaid piirkondi. See piirkond võimaldab meil teha uusi valikuid ja luua uusi harjumusi igal ajal. Uute valikute tegemine on meie tee tervenemiseni.

Evolutsiooniliselt on meie närvisüsteem loodud eelistama tuttavlikkust ja etteaimatavust. Seetõttu leiame kõik turvatunnet lapsepõlves õpitud tuttavates harjumustes ja mustrites. Selle tulemusel kipuvad paljud meist muutustele vastu seisma või ise oma pingutusi saboteerima. On oluline märgata ja teadvustada seda vastupanu ilma end häbistamata, samal ajal kui hakkame harjutama väikeste igapäevaste lubaduste andmist ja neist kinnipidamist, et teha väikesi muutusi. Aja jooksul ja selle vastupanu järjepideva ületamise harjutamisega suudame mitte ainult luua soovitud muutusi, vaid ka taastada eneseusu.

Me oleme ühenduses oma päris minaga, kui tunneme end turvaliselt, rahulikult ja oma kogemustega seotuna. Lihtsustatult öeldes kogeme loomulikke emotsioone, mis päeva jooksul esile kerkivad, ning suudame jääda tasakaalukaks, kui otsustame, kuidas reageerida nii, et see vastaks meie hetkevajadustele ja tulevikulootustele. Selleks, et saada paremini ühendust selle tõelise minaga, saame hakata uuesti ühenduma oma füüsilise keha ja emotsionaalsete kogemustega. Võime endalt küsida: millist aistingut ma praegu tunnen? Millist vajadust mu keha tajub? Millised emotsioonid minus praegu esile kerkivad? Aja jooksul ja järjepideva harjutamisega hakkame taas ühendust saama oma autentse mina ja intuitsiooniga, mis juhatab meid läbi elu.

Me kasvatame oma teadlikkust järjepideva harjutamise kaudu. See praktika võib olla nii lihtne, kui võtta iga päev mõni minut, et keskenduda täielikult iseendale ja oma kogemustele. Seda saab teha näiteks nõusid pestes, pesu voltides või vannis käies. See võib tähendada ka seda, et peatute jalutuskäigul hetkeks, et vaadata üles pilvi, või võtate hetke, et tõeliselt nautida hommikukohvi aroomi. Selle aja jooksul võite hakata märkama oma mõtteid ja aistinguid, mis kaasnevad teie kogemustega (nt küsides endalt, mida näete, kuulete, maitsevate, katsute või tunnete lõhnana). Pärast mõneminutilist harjutamist tunnustage ennast selle aja pühendamise eest ja jätkake teadlikkuse kasvatamist igapäevaselt.

Pikka aega peeti traumat millekski, mis tuleneb ainult sügavalt katastroofilisest sündmusest, nagu raske väärkohtlemine või hooletusse jätmine. Kuigi trauma on kindlasti põhjustatud sellistest juhtumitest, võib see tekkida ka mistahes stressist, mis ületab meie võime kogemust emotsionaalselt läbi seedida, põhjustades meie keha närvisüsteemi jätkuvat düsregulatsiooni. See hõlmab ka ülekaalukat stressi, mis tekib siis, kui meil puuduvad vajalikud vahendid, et tunda end turvaliselt ja kindlalt, sealhulgas emotsionaalne tugi.

Kui me ei tunne end järjepidevalt turvaliselt ja kindlalt või kui kardame, et need, kellest meie ellujäämine sõltub, ei ole meile alati kättesaadavad, kogeme ebakindlust ja kontrolli puudumist. See aktiveerib meie keha stressiringe, mis mõjutab meie võimet toime tulla praeguste oludega. Emotsioonide pidev häbistamine, meie kogemuste või reaalsuse eitamine või emotsionaalne hüljatus ja hooletusse jätmine võivad kõik aktiveerida meie keha stressiringe ja tekitada traumaatilist emotsionaalset ülekoormust. Oma kehale uute viiside õpetamine, kuidas selle traumaatilise ülekoormusega toime tulla, on meie tervenemise teekonna aluseks.

Epigeneetika uurimistöö tulemusel teame nüüd, et stress ja teised keskkonna- ja elustiilitegurid (sealhulgas meie toitumine/soolestiku tervis, hingamise voog, liikumisharjumused ja mänguvõimekus) võivad mõjutada meie toimimist. Sageli rõhutatakse liikumist kui viisi stressi ja emotsionaalse trauma vabastamiseks, aidates hoida meid füüsiliselt ja emotsionaalselt tervena. Kuid minu arvates võib liikumisele liiga palju rõhku panna. Nimelt, kui meie närvisüsteem on juba ülekoormatud, nagu see on paljudel traumakogemusega inimestel, võib liigne liikumine osutuda liiga stressirohkeks. Selline suurenenud stress aktiveerib jätkuvalt meie närvisüsteemi, hoides meid ülekoormatud olekus. Oma kehale õpetamine, kuidas päeva jooksul piisavalt turvaliselt lõõgastuda ja öösel magada, on meie kõigi jaoks ülimalt oluline.

Meie sisemine laps on meie elus alati kohal. Sisemine laps on teadvustamata osa meie meelest, kus kanname endaga kaasas täitmata vajadusi, alla surutud lapsepõlveemotsioone, loovust, intuitsiooni ja mänguvõimet. Kuigi õppisin oma koolitusprogrammis ja iseseisvates uuringutes palju lapsepõlve mõjude kohta, ei olnud ma täielikult ühenduses omaenda sisemise lapsega, kuni hakkasin igapäevaselt märkama oma alateadlikke harjumusi. See tähendab, et hakkasin tähele panema oma õpitud enesehooleharjumusi, emotsionaalse toimetuleku strateegiaid ja kiindumismustreid. Alles siis suutsin alustada ümberkasvatamise protsessi ehk õppimist, kuidas olla iseenda sisemine tark lapsevanem. See tähendab, et hakkasin endaga teistmoodi rääkima, tegema erinevaid valikuid ja austama oma individuaalseid vajadusi.

Lapsena olid meie põhivajadused olla nähtud ja kuuldud. Vähesed meist kogesid seda tõeliselt, mistõttu ümberkasvatamine on protsess, mille käigus hakkame end mõistma uuel viisil ja täitma oma vajadusi nüüd, kus meil on täiskasvanuna selleks teadlikkus. Ümberkasvatamine aitab meil neid mustreid teadvustada ning aja ja praktika jooksul neist tasapisi vabaneda, muutes meid füüsiliselt ja emotsionaalselt tervemaks.