• 22.03.25, 11:59

Kingitud Elu kogub annetusi Le Vallikivile

Vähiravifond “Kingitud Elu” toetab möödunud aasta lõpust perearstide seltsi endise juhi, tuntud perearst Le Vallikivi võitlust GIST kasvajaga ja palub inimestel oma panus anda.
Perearst Le Vallikivi
  • Perearst Le Vallikivi Foto: Erakogu
Fond kirjutab laupäeva hommikul sellest oma Facebooki lehele ja kinnitab, et toetab Le ravi nii kaua kui vaja. “Kutsume kõiki üles tegema sihtotstarbelise annetuse naise ravi toetuseks! Seda saab teha fondi veebilehe pangalinkide kaudu, valides rippmenüüst annetuse saajaks Le Vallikivi: www.kingitudelu.ee
Le ravile kulub kolme kuu jooksul ligi 6000 eurot. Tegemist on sidekoe ja pehmete kudede pahaloomulise kasvaja ehk GIST kasvajaga.
Le ise kirjutab oma loost nii (talle omase huumorisoonega, toim):
“Kallis Hille Tänavsuu Vähiravifondi Kingitud Elu annetaja - aitäh Sulle.
Ma elan Sinu poolt mulle kingitud tunde, päevi, nädalaid. Ja ma olen Sulle iga selle hetke eest ääretult tänulik.
Kui ei oleks Sinu annetust, ei oleks ma täna siin. Kui ei oleks teadus- ja tehnikarevolutsiooni ning seeläbi bioloogilise vähiravi arengut, siis oleks ma ilmselt surnud juba kaua aastaid tagasi.
Kui ei oleks Eesti solidaarsuspõhist meditsiinisüsteemi, Tervisekassat ja Eesti maksumaksjaid, siis ei oleks mul eelnevad 6 aastat kedagi tänada. Kui ei oleks sõpru ja kaasteelisi, perekonda ja kolleege, patsiente ja õpetajaid, häid Eesti inimesi siis olnuks kogu mu elu tühi ja sisutu. Aga nii see õnneks ei ole. Ja mina ja mu pere oleme Sulle väga-väga tänulikud.
Minu vähiravi teekond sai alguse 6 aastat tagasi aastal 2018. Olin just abiellunud oma Elu Armastusega, olles kärgpereema oma neljale pojale oma unistuste kodus. Olin töötanud juba 2 aastat oma unistuste tervisekeskuses oma unistuste meeskonnaga, tehes tööd perearstina - amet, mis on siiani mu kirg ja mu hobi ning olles äsja asunud juhtima oma unistuste mittetulundusühingut Eesti Perearstide Selts, koos kolleegidega, kellega olen tänini valmis minema läbi tule, vee ja vasktorude. Ma ei olnud kunagi oma elus olnud päriselt haige ega haigeolemise peale päevagi isegi mõelnud.
Aga haigus ei küsi, kus on su unistused ja millised on su plaanid. Äsja olin naasnud oma unistuste pulmareisilt ja 2 tundi hiljem nutsin ma hea kolleegi arstikabinetis, käes teadusartiklite väljatrükid minu haigusest, minu GISTist, minu äärmiselt agressiivsest sidekoekasvajast, iga hüpohondriku unistusest, mida diagnoositakse ühel inimesel miljonist.
Ta ei valuta, ta ei paista välja, ta lihtsalt kasvab Sinu sisse nii suureks, et hakkab purustama kõiki elavaid kudesid oma teel. Tal ei ole kombeks siirdeid ajada (või no mõnikord siiski on, nagu pärast selgus).
Ma olin 42. Mitte kunagi haige. Ise ju ikkagi arst. Mu tarbimisharjumused kannatasid kriitikat. Mu kõige väiksem laps käis lastaias. Ja see mumm, mille ma ise kuu aega tagasi oma kehast olin leidnud ja tühiseks ning ohutuks kategoriseerinud ja mis oli minu teada mõned nädalad tagasi igaveseks eemaldatud, võis nüüd äkitselt dikteerida kogu mu edasise saatuse. Kehaliselt olin ma ju endiselt täiesti terve veel mitugi aastat, aga too teadasaamise hetk on selline, nagu pimedas öös jõkke sukeldudes - kui vesi enam ei kanna…
Ja see kestis kuid…
Samas, kõigega annab ju harjuda. Ka terve olemisega haige olemise ajal. Aga isegi siis on haigusel omad plaanid. 6 aastat hiljem, olles kulutanud ära 14 751 eurot maksumaksja raha minu tervishoiuteenustele sh 2 kirurgilist operatsiooni; süües ära 33 694 maksumaksja euro eest bioloogilist ravimit ja olles kuue aasta jooksul 38 päeva haiguslehel, olingi ma oma võrratute raviarstide suureks pahameeleks ka viimaks päriselt-päriselt haige. Kõigi kellade ja viledega, mis vähihaige elu juurde käib.
Sellised valud, mis panevad mööda seina üles ronima ja mille kõrval sünnitus on tõepoolest nagu jalutuskäik pargis. Selline väsimus ja jõuetus, mis võimaldab magada 48 tundi järjest. Kopsusiirded, mis panevad hingeldama ja köhima nii, et hingest kinni ja koju kolmandale korrusele ronimine tundub nagu retk Himaalajale. Ja kõikehõlmav hirm - surma ja kannatuste ja valu ja lähedaste läbielamiste ees. Ja kõik need teised asjad.
Aga ma olen elus. Tänu Sulle, kallis Kingitud Elu Annetaja.
Minu hommikusöök:
4 porgandikarva tabletti selleks, et ma haigusesse ära ei sureks.
2 sidrunkollast ja üks käreroosa tablett selleks, et ma valust hulluks ei läheks.
2 vanaroosat kapslit selleks, et ma murest hulluks ei läheks.
1 khakiroheline tablett selleks, et ravimite kõrvaltoimena tõusnud vererõhk mind vähi asemel ei tapaks.
Ja just selle eest ma olen tänulik. Et ma olen ema oma lastele, naine oma abikaasale, arst oma patsientidele, sõber oma sõpradele. Ma elan igas mulle allesjäänud hetkes tänulikuna ja ei tee kaugemaid plaane.
Aitäh Sulle.
Le Vallikivi, perearst“

Seotud lood

Uudised
  • 06.02.25, 10:19
Vähiravifond toetas mullu Eesti inimesi rohkem kui 4,5 miljoni euro ulatuses
Lahked Eesti annetajad aitasid fondil läinud aasta lõpus raske majandusliku seisu ületada: fondi Kingitud Elu laekus mullu kokku 4,5 miljonit eurot, millest ainuüksi jõulukuul koguni 1,5 miljonit eurot. Fondi püsitoetajate arv püstitas aasta lõpus uue rekordi, küündides üle 13 700.
Uudised
  • 10.03.25, 09:00
Kuusemäe: Annetuste eest soetatud ravimitelt makstud käibemaks jõuab tervishoidu tagasi
Endine vähiravifondi Kingitud Elu tegevjuht ja praegune riigikogu liige ning vähi ja harvikhaiguste toetusrühma juht Katrin Kuusemäe leiab, et annetuste eest soetatud ravimitelt makstud käibemaks jõuab tervishoidu tagasi.
Uudised
  • 12.03.25, 14:00
Vähiravifondi Kingitud Elu juht Toivo Tänavsuu: keskealised naised annetavad kõige rohkem
Töökuulutused
  • 17.03.25, 18:37
Regionaalhaigla otsib arsti psühhiaatriakliiniku ülemarst-juhatajat
Kandideerimine kuni: 20.04.2025

Hetkel kuum

Liitu uudiskirjaga

Telli uudiskiri ning saad oma postkasti päeva olulisemad uudised.

Tagasi Meditsiiniuudised esilehele