PILK: Päi­ke­se­ham­bal on tu­ge­vad juu­red

Kui ham­baarst Ül­le Lõh­mus küm­me­kond aas­tat ta­ga­si omafir­ma asu­tas, tah­tis ta sa­mal ajal pak­ku­da ka või­ma­lustso­laa­riu­mis päe­vi­ta­da, sest oli sel­lest ise vai­mus­tu­ses.Nii sün­dis­ki fir­ma ni­me­ga So­lar­dent ehkPäi­ke­se­ham­mas. Teist sel­list ham­ba­ra­vi­fir­mat vist po­le­gi. Ül­leLõh­mus mai­nib, et so­laa­riu­mid olid siis vä­ga moes, te­ma­gijuu­res lii­kus pal­ju rah­vast. Nüüd ei ole see tee­nus enam niihin­nas ja see­tõt­tu ei mõt­le ta ka uue ma­si­na ost­mi­se­le.Va­nal tu­leb ai­nult kor­ra­li­kult lam­pe va­he­ta­da. Prae­gu onpea­mi­sed so­laa­riu­mis käi­jad aas­ta­te­ga väl­ja ku­ju­ne­nud"fännk­lu­bi" liik­med, kes on har­ju­nud siit saa­ma niiham­ba­ra­vi kui tu­bast päe­vi­tust. Oma fir­ma­le mõel­des os­tis Lõh­mus Tar­tus An­ne­lin­nassuu­re nel­ja­toa­li­se kor­te­ri veel siis, kui ta töö­tasham­baars­ti­na Ees­ti ühes esi­me­ses erak­lii­ni­kusMa­xil­la. "See kor­ter on mi­nu pa­rim in­ves­tee­ring!" on ta os­tu­gatä­ni­ni ra­hul. Kor­te­ri­te hin­nad on va­he­pealmit­me­kor­dis­tu­nud. Kui ta oleks kõik need aas­tad töö­ruu­meren­ti­nud, oleks see läi­nud pal­ju kal­li­maks, aga oma ruu­mening sel­le­ga kaas­ne­vat kind­lus­tun­net po­leks ik­ka­gi. Prae­gust ae­ga võib ta pi­da­da kül­lalt ra­hu­li­kuks.Aas­ta­te­ga on väl­ja ku­ju­ne­nud oma pat­sien­tuur. Ham­baarsttun­nis­tab, et nad on tal­le roh­kem kui pat­sien­did, pi­gem headtut­ta­vad ja sõb­rad, kel­le käe­käi­gu vas­tu sii­rast hu­vitun­da. "Mul on ol­nud ka nii, et kui mõt­len omaet­te kel­le­gipea­le neist, et näed, te­ma po­le ju­ba pool­teist aas­tatkäi­nud, kui­das ta elab – siis mõ­ne aja pä­rast sa­ma ini­me­neju­ba he­lis­tab või tu­leb lin­nas vas­tu," toob ta näi­tetu­ge­va­test si­de­me­test ja sel­lest, et ka mõ­te onte­gu. Pat­sien­te on ko­gu­ne­nud aga vä­ga mit­mes ko­hastöö­ta­des. Pä­rast üli­koo­li lõ­pe­ta­mist suu­na­ti Ül­lekõi­ge­pealt El­va haig­las­se. Et El­vas val­mis just uuskoo­li­ma­ja, sai ta ka seal ham­ba­ra­vi­ka­bi­ne­ti. "El­vahaig­la ars­tid jää­vad elu lõ­pu­ni meel­de. Vä­ga to­re­dad!"kii­dab ta kol­lee­ge oma esi­me­si tööaas­taidmee­nu­ta­des. Kui suu­na­mi­saeg­sed kolm aas­tat lä­bi said, tu­lipak­ku­mi­ne töö­ta­da ham­baars­ti­na ko­du­lin­nas Tar­tus,na­ha- ja ja­lat­si­kom­bi­naa­dis. "See oli ka vä­ga vah­va aeg,"kin­ni­tab ta sa­mu­ti kolm aas­tat kest­nud töö­suh­tekoh­ta. Järg­ne­sid ham­ba­ra­vi­fir­mad Den­tes ja Ma­xil­la, kusnoo­re­le ars­ti­le aval­da­sid eri­ti mul­jet suu­redin­ves­tee­rin­gud. Den­te­ses sai ta esi­mest kor­da proo­vi­da,mis tun­ne on töö­ta­da tut­tuues kaa­saeg­sesham­ba­ra­vi­ka­bi­ne­tis. "Jäl­le võr­ra­tu aeg!" on tako­ge­mus­te eest tä­nu­lik. Ju­hus või mit­te: nii Den­te­ses kuiMa­xil­las töö­tas Ül­le Lõh­mus sa­mu­ti kolm aas­tat. "Kui oma fir­mas kolm aas­tat täis sai, tek­kis kor­raksmõ­te, et mis eda­si saab…" nae­rab ta nüüd, kui So­lar­den­dil onküm­me tööaas­tat täis. Omaet­te, ai­nult koos as­sis­ten­di­ga töö­ta­des ta­babpal­ju­sid ham­baars­te min­gi aja pä­rast ära­lõi­ga­tu­se tun­ne.Ül­le Lõh­mus üt­leb ava­meel­selt, et töö­päe­vad on pi­kad japin­ge­li­sed ning tal tek­kis va­he­peal tun­ne, et ei ta­ha­giku­hu­gi min­na. Vii­ma­sel ajal on ta aga võt­nud vas­tu­pi­di­se hoia­ku.Käib tren­nis, pea­mi­selt jõu­saa­lis, et sel­ja­hä­da­sidra­vi­da. On en­da jaoks avas­ta­nud mäe­suu­sa­ta­mi­se – pal­jaltsel­lest rää­ki­mi­ne­gi pa­neb sil­mad sä­ra­ma. Ta käib ka tih­titeat­ris ja kont­ser­ti­del. Kas või ük­si, kui abi­kaa­sa onpa­ras­ja­gu töö­sõi­dul Sak­sa­maal ka­su­ta­tud au­to­sid too­masning sõb­ran­na­del õh­tu kin­ni. Veel suht­leb ta vä­ga ti­he­dalt koo­li­kaas­las­te­ga 8.kesk­koo­li päe­vilt – nen­de klass tu­leb kok­ku igal aas­tal jaüks eest­võt­jaid on ol­nud Ül­le. Vii­ma­ti koh­tus klassau­gus­tis Kih­nu saa­rel. Ül­le mär­gib, et prae­gu onosa­võt­jaid pal­ju roh­kem kui mõ­ni aas­ta pä­rast kesk­koo­li,sest nüüd on kõi­gil lap­sed suu­red ja va­ne­ma­tel en­da jaoksroh­kem ae­ga. Ka Ül­le lap­sed on täi­sea­li­sed ning oma va­li­ku tei­nud:tü­tar õpib Tar­tu üli­koo­lis maa­li eria­la ning poeg as­tuspõl­lu­ma­jan­du­sü­li­koo­li et­te­võt­lust tu­dee­ri­ma. Ül­le ise tea­dis vä­ga va­ra­kult, kel­leks ta ta­hab saa­da.Ju­ba pä­rast 7. klas­si töö­tas ta koo­li­va­hea­jalsto­ma­to­loo­gia­po­lik­lii­ni­kus – pe­si inst­ru­men­te jaabis­tas ars­te. Nii­moo­di kõik koo­li­va­hea­jad kesk­koo­lilõ­pu­ni. Te­da ei hei­du­ta­nud see, et jäi ka­hel aas­tal üli­koo­liuk­se ta­ha. Too­kord sai sis­seas­tu­mis­pa­be­rid viia ai­nultüh­te koh­ta ja ta va­lis ka kol­man­dal aas­tal sto­ma­to­loo­giaeria­la. Päi­ke­se­ham­ba juu­red on tu­ge­vad.