Taavi Toomela: lülisambakirurgia on fännist arsti jaoks ravimatu haigus

Suurt kasvu ortopeed Taavi Toomela (44) haarab kapi pealt plastist inimese lülisamba mulaaži, nagu väikese kontrabassi ja hoiab seda enda ees. Tema tundlikud kirurgisõrmed jooksevad otsekui muusikul mööda selgroolülisid, näidates ajakirjanikule inimese "alussamba" õrnemaid kohti. Järsku haarab Toomela lülisamba otsast ja hakkab seda väänama. Vaid mõni sekund ja selgroog saab kuju, mida kujutleks vaid halvas unenäos – nii ettepoole kui ka külgedele kõver, nagu vedrurõngas, nagu kolmemõõtmeline kreeka "e". Ei usuks, et elusa inimese selg võib selline olla.

Kui Toomela käte vahel käib see hetkega, siis selgroohaige inimese lülisamba selliseks muutmiseks läheb tihti terve elu. Aga see kreeka "e" pole mingi väljamõeldud patsiendi selg, vaid täiesti elus ning paranenud haige oma.

Valu ei kadunud

Vally Timm (61) elas terve pika elu teadmisega, et küürakat parandab ainult haud. Lapsepõlves diagnoositud skolioos, lülisamba kõverdumine, oli haigus, millele toona naljalt kätt külge ei pandud. Ja nagu on öelnud tema elukoha arstid hiljemgi – kuni elada laseb, pole mõtet lõigata. Täna tuleb Vally mulle uksele vastu pulksirgena, ja kui hoolega ei uuri, pole särava naeratusega noorusliku naise kõnnakust nähagi, et üks puus veidi rohkem välja ulatub. Pärast lõikusi algas tal uus elu – valudeta ja küüruta.

Vally on vaatamata eluaegsele invaliidsusele vapper naine – noorena isegi aktiivset pioneerijuhi ametit pidanud, kasvatas üles kolm tütart ja praegu möllab nelja tütretütrega. Miski ei jää tegemata: pidžaamapeod lastelastega, ühised reisid ja hoolitsemine naabruses elava eaka ema eest. Vally tunnistab, et varem lahutatud abielu asemel on tal nüüd hoolitsev sõber, kellega tantsuõhtutel käia ja muid põnevaid ettevõtmisi plaanida.

Aktiivne oli elu enne sedagi, kui ta Toomela hoole alla jõudis. Ainult, et need valud, millega Vally võitles, neid teab vaid tema. "See tunne, kui sa pärast kartulivõttu neljakäpakil oigad, roomad ja imestad, kuidas küll teised saavad ilma hakkama," pihib ta.

Pärnumaal elav Vally tassis puid ja vett, töötas kämpingutes ja koristas, tegi kõike seda, mida teisedki maainimesed, oli seltskonna hing, küpsetas ja korraldas. "Mida ei jäänud tegemata, ma sain hakkama," kiidab ta.

"Kaks last sülle ja neljandale korrusele. Ämber kartuleid, hopp, ja neljandale korrusele."

Kuid küür seljas läks järjest suurenes. See polnud luuküür, vaid üks seljapool, mis selgroo ümber oma telje kõverdudes üles pöördus. Ometi on Vally fotodel nii rõõmsameelne, et vaataja ei pane küüru esimesel hetkel tähelegi. Külmal ajal katsid seda sallid ja pleedid, nägu aga katkematu naeratus.

"Näed, sõbranna õmbles mulle jõuludeks sellise punase kroogetega pluusi, siis ei paistnud nii välja," kirjeldab Vally.

Aga see valu. See valu, millega ta oli aastakümneid elanud, läks aastatega aina suuremaks. "Jälle viis kuuesajast ibumetiini ja kaks sajast diclaci vahele," kirjeldab Vally peotäit tablette, mis aitasid koristajatööga pensionilisa teenida.

Motiveeritud patsient

Toomela noorarstiaastad Mustamäe haiglas möödusid traumakirurgias, kogenud rindkere- ja traumakirurgide pilgu all. Tema käe alt käis läbi kogu 1990. aastate alguse n-ö sõda, kui nii kuritegevus kui ka tavaline liiklus andsid arstidele hulgaliselt tööd. Rasked juhtumid, sellised, mille "remontimine" annab arstile põhja ja erinevaid kogemusi. See oli tõeline ettevalmistus lülisambakirurgi ametiks, sest sõna otseses mõttes sai selgeks, kuidas lõigata inimest nii, et teda võimalikult vähe kahjustada. Seda peab Toomela praegugi oma töö üheks olulisemaks ülesandeks – lõigata selga nii, et paranemine oleks väheste haavade tõttu võimalikult kiire. Selleks peab oskama läheneda selgroole igast küljest ja kasutada tulemuse saavutamiseks tihti ka mitut eri suundadest tehtud lõikust.

Kui Vally 2011. märtsis lõpuks Ida-Tallinna keskhaigla lülisambakirurgia keskusesse jõudis, olid valud juba suur osa tema elust. Pärnu taastusravi arst Anne Saar saatis ta Toomela juurde, sest nägi, et tavapärased massaažid, vesi-võimlemine ja liikumine enam ei aita. Just Toomela juures koolitusel käinud Saar kirjutas Vally kohta saatekirjale "Motiveeritud patsient". "Ta tuli meile polikliinikusse ja tegu oli väga-väga suure selgrookõverusega," kirjeldab Toomela.

"See oli olnud terve elu ja läinud aina suuremaks. Väga keeruline juhtum, lülisammas oli ühtlasi kõver ja ka küürus, tugevalt moondunud."

"Teatud maani saab inimese organism sellise asjaga ise hakkama. Looduse poolt on antud kompensatsioonimehhanism," kirjeldab Toomela.

"Inimkeha reageerib haiguse tekitatud kõverusele, paindudes teisalt vastu."

See ei saa aga lõputult kesta.

Edasi loe Õhtulehest