Põlluveer: EMO on kõige kummalisem osakond kõigis haiglates

Erakorralise meditsiini osakond on kõige kummalisem osakond kõikides haiglates, kus ma olen käinud. Ehkki meie eriala on jõudnud nii kaugele, et selle põhjal loodi maailmas enim auhindu võitnud teleseriaal „ER”, ei saa me öelda, et erakorralise meditsiini olemust oleks lõpuni mõistetud. Siin pole ka midagi imestada, tegemist on noorima kliinilise põhierialaga, mida tunnustati USAs 1973, Euroopa Liidus aga alles 1993. aastal. Erakorralise meditsiini eesrindlaste rolli ongi kandnud anglosaksi kultuuridega riigid. Eesti on neile suurte sammudega järele jõudnud, sest pooleldi ingliskeelne õpe meie arstiteaduskonnas on lõhkunud keelebarjäärid. Põhiline kliiniline info erakorralise meditsiini kohta saabub Inglismaa ja USA kirjastuste vahendusel. 

Eluohtlikus haigusseisundis inimesel on abi saamata valida tavaliselt kolme suremiskoha vahel. Esimene neist asub seal, kus tal halb hakkab. Sündmuskoha situatsioonide kompenseerimiseks on meie riigis kiirabi. Teine koht, kuhu tavaliselt hinge vaakuvana jõutakse, on haigla vastuvõtutuba ja kolmas koht igavikku minemiseks asub juba haigla statsionaaris. Pika perioodi jooksul lonkas abi maailma tervishoiusüsteemides nii kiirabis kui haigla vastuvõtutubades. Ärkasid taas kord ameeriklased, kes autostumise foonil leidsid, et miks mitte tuua Vietnami sõja kogemused kiirabisse. Haiglasse jõudnud kiirabid aga leidsid eest motiveerimata ja madala kvalifikatsiooniga vastuvõtutoad. Negatiivseid näiteid on ka Eestist, kus ühes haigla kehvasti mehitatud vastuvõtutoas halvasti jälgitud psühhiaatriline patsient ennast üles poos. Viieteistkümneaastaste vahedega ütlesid innovaatorid USAs, Inglismaal ning Eestis: riigis, kus ööpäev läbi saab tellida torulukksepa, peab erakorraline meditsiin ja ühtlane arstiabi kättesaadavus olema samuti ööpäevaringne. Sündisid erakorralise meditsiini osakonnad. 

Erakorralise meditsiini osakonnad on jätk haiglaeelsele käsitlusele ja vastulause järjekorras teisele suremiskohale. Inimene, kes jõuab haiglasse, ei pea surema vestibüülis. Erakorralise meditsiini arstid, õed ja parameedikud võtavad haige vastu ja stabiliseerivad tema seisundi. Tema hingamistee kindlustatakse spetsiaalsete võtetega. Ravi, mida edasi lükata ei anna, algab siinsamas ning patsiendi tervis viiakse stabiilsesse seisu. Viimane ei tähenda, et jõudmisel statsionaarsesse osakonda oleks patsient juba enam-vähem terve. 

Erakorralise meditsiini rõõmuks ja mureks on asjaolu, et me oleme istunud kõikide toolide vahele. Vahel ma imestan, et meie osakonna arstid on siiski tulnud toime erinevate, märgatavalt kitsamate erialade esitatud nõuetega. Meie töö on nagu arstiteaduskonna lõppematu kolmas kursus. Igal järgmisel hetkel imestad, kas tõesti mahub mu pähe veel üks fakt. Sama käib õdede kohta. Ilmselgelt on näha, et iga õde on toimetulekuks ehitanud enda pähe mudeli, mis hõlbustab EMO organiseeritud kaoses süsteemsuse säilitamist. Omamoodi on meie inimesed õnnelikud oma peas. Sõjaväeüksustes toimub töölevõtmisel eelselektsioon. Meie võtame kõik tööle ning selektsioon on spontaanne ja igapäevane. Kui sa vastu pead, siis ühel hetkel leiad oma tööst suurt rahuldust ja kordamineku tunnet. Viimast eriti siis, kui patsient õnnestub ühtse meeskonnana kuristiku servalt tagasi tirida. Kurvastab ainult see, et filigraanseimad otsused jäävad tavaliselt tähelepanuta. Kuidas hinnata õigupoolest seda, mida ei juhtunud? 

Tänaseks on tekkinud olukord, kus riiklikul tasandil ärgati ja nähakse üldist meditsiiniasutuste kehvapoolset valmisolekut katastroofideks. Seadusandlus muutus alles kaks aastat tagasi. See ülesanne nihkub paratamatult EMOdesse, mis sellises olukorras muutuvad keskseteks selektsiooni ja ravialadeks. Loodan vaid, et me jõuame ennast enne valmis seada, kui järjekordne ootamatu must luik üldiselt valgete seast esile tõuseb.