Mardna: normaalne meditsiin nõuab regulaarset füüsilist kontakti

Mardna sõnul ei tohi tervishoiuvõrgu korrastamisel "üle sõita" neist inimestest, kes haiglate kokkutõmbamise järel keskustesse kolida ei saa, kirjutas Pealinn.

Praegu kaotatakse ka paljudest väikehaiglatest  eriarstivastuvõtte, viies need suuremate keskuste haiglatesse. Mis see patsientidele tähendab? 

Seda arvutust ei ole ju tehtud, kui kitsaks läheb pudelikael, kui me  kõik asjad keskustesse toome. Keegi ei ole arvutanud, et kui inimene Türilt enam näiteks kardioloogi abi ei saa ja peab tulema Tallinna, palju see siis talle maksma läheb. Kui ta enne sai teenuse Türilt, siis kulutus sellele oli viis eurot visiidimaksu. Kui inimene peab tulema Türilt Tallinna, läheb tal selleks terve päev.

Ja mitte viis eurot, vaid kogukulud koos sõidu ja kõigega (tal võib jääda ka palk saamata) võivad olla 50 eurot. Kui tegemist on vanainimesega, siis peavad lapsed või sugulased ta Tallinna sõidutama. Neid kulusid ei ole mitte keegi vaadanud! Mul on kange kahtlus, et nn haiglavõrgu korrastamisega jääb ääremaal elaval inimesel, kui tema jaoks transpordiküsimust ei lahendata, vähemalt 25% ulatuses vajalik arstiteenus saamata.

Näiteks Narva haiglast – kes teenindab 70 000 elanikuga piirkonda – võeti ära psühhiaatria ning patsiendid peavad käima 70 kilomeetri kaugusel Jõhvis Ida-Viru keskhaiglas. Nüüd tahetakse Narva haigla 18 erialast veel kaheksa või kümne spetsialisti leping ära võtta. Aga kas inimesed ikka hakkavad Jõhvi sõitma? Psühhiaatrilistest haigetest ei lähe nii pika maa taha vastuvõtule vähemalt pooled. 

Tervishoiu  kokkutõmbamine vähendab ka arstide ja õdede turvatunnet?

Sellised ümberkorraldused haiglate turvatunnet kindlasti ei suurenda. Praegu on nõnda, et väikehaiglates täidavad teatud erialadel tühimikke Tallinna või Tartu suurhaiglate tohtrid, kes töötavad pooleteise kohaga – täiskohaga keskuses ja poole kohaga väikehaiglas.

Kui need gastroleerivate arstidega erialad nüüd väikehaiglatest ära kaotatakse, peavad linnakeste inimesed tulema Tallinna või Tartusse. Kuid töö- ja puhkeaja seadus ütleb, et arst tohib ühes asutuses töötada 40 tundi nädalas + kuni 200 ületundi aastas. 

Kui nüüd Rakvere haiglalt võetakse ära need kümme eriala, mis on täidetud Tallinna ja Tartu kolleegidega, kes jäävad tegema vastuvõtte ainult oma suurhaiglates ning tohivad töötada kaheksa tundi päevas, siis selle seadusega lubatud tööaja jooksul ei ole nad võimelised vastu võtma neid haigeid, keda nad praegu täiendava poole koha eest vastu võtavad. Ka seda arvutust ei ole mitte keegi teinud – meil jääb päevapealt umbes 80 arsti puudu.

Teine küsimus on, et kui vanemale, 60+ kolleegile öeldakse, et tema eriala võetakse haiglalt ära, aga ta võib minna tööle teise haiglasse, mis asub 50 kilomeetri kaugusel, siis kas ta ikka läheb. Ei lähe, ta lõpetab oma töö. 

Kuidas saaks väikehaiglate ja nende personali turvatunnet suurendada?

Tuleks muuta rahastamismudelit selliselt, et haiglaid ei rahastataks enam ravijuhtude arvestuse põhjal, vaid tehakse vähemalt viieaastane leping. Me saame vaadata iga haiglat eraldi – missugune on ta koosseis, personali pädevus, piirkondlik vajadus jne. Kuni haiglatele makstakse tüki eest, on tupik meie tervishoiusüsteemi sisse kirjutatud.

Tegime haigekassa hinnakomisjonis  juba 1996. aastal ettepaneku, et ei rahasta haiglaravi juhtumeid tükikaupa, vaid ravipäeva hinnaga. Regionaalhaiglalt ostetakse näiteks 100 000 ravipäeva, mille sees peab olema teatud hulk kardioloogilisi, teatud hulk neuroloogilisi juhtumeid jne. See mudel hoiab ära mõttetu raiskamise, selle, et tehakse ebavajalikke keerulisi uuringuid, mis annavad haiglale kasumit. Haigla ei peaks pakkuma põhjendamatut teenust, et raha teenida. 

Eesti tervishoiusüsteem on üks kuluefektiivsemaid, ometi teevad haiglad kalleid ebavajalikke uuringuid – miks? 

Küsimus on rahas. Kui Paides on kompuuteruuring tehtud ja patsient tuleb regionaalhaiglasse, siis tehakse talle see kompuuteruuring uuesti. Miks, kui uuring on ju juba olemas? Üks põhjendus on, et pildipangast andmete kättesaamine võtab nii palju aega. Ent on ka teine põhjus – nimelt on uuringu omahind oluliselt väiksem kui see, mida maksab selle eest haigekassa.

Ehk mida rohkem konkreetse aparaadiga uuringuid tehakse, seda suurem on kasum. Radioloogilistest uuringutest tehakse ümber 30%. Mis see kõik maksab? Olen haigekassale öelnud, et jätke teistkordne uuring kinni maksmata, sest see on dubleerimine ja raharaiskamine, aga asjatult. 

Meil räägitakse, et inimesed kipuvad tühiste hädadega arsti juurde. Mis on siis mõistlik?

Peaks olema ka hea tava, et inimene vähemalt korra kahe aasta tagant kontakteerub füüsiliselt oma perearstiga. Küsimus on selles, et aeglaselt tekkiva haigestumisega kohaneb inimene nõnda, et ta ise ei märka midagi. Aga kui mina kohtun teiega korrapäraselt pikema aja vältel, siis näen muutusi. Ja kui olen pädev arst, siis oskan neid muutusi ka hinnata, ning kui tekib mingi haiguse kahtlus, saan selle asja õigel ajal kontrolli alla võtta. Kunagi helistasin ühele telediktorile, et ta peaks kilpnääret kontrollima – märkasin seda vajadust pelgalt televiisoripildi järgi.

Näiteks vähki haigestumise puhul hakkab inimene sümptomeid märkama alles siis, kui on juba hilja. Küsimus on esimene liin – ja korrektne FÜÜSILINE kontakt arstiga. See ei tähenda mingisuguseid eriuuringuid, vaid kõnelust-vaatlust. Arstitöö on kunst omaette. 

Ent perearstid on koduvisiitidest loobumist põhjendanud sellega, et nad ei saa kodus visuaalse vaatluse põhjal diagnoosi panna, et peab analüüse ja uuringuid tegema.

Tõepoolest, viibisin ka ühel konverentsil, kus järgemööda tegid ettekande perearst ja kardioloog. Perearst väitis, et diagnoosimiseks on vaja teha analüüse jne. Kardioloog ütles, et 80% diagnoosidest saab ta selle põhjal, mida näeb ja mida inimene ise räägib. Keda me peaksime uskuma? Normaalne meditsiin nõuab regulaarset füüsilist kontakti. Ja kontakt peab olema usalduslik.

Täispikk intervjuu ajalehes Pealinn.