Lutsar: Kardan, et nn normaalne elu niipea ei taastu

Professor Lutsar annab üle mitme nädalavahetuse taas ülevaate COVID-19 haiguse olukorrast Eestis ja maailmas ja rõhutab, et on välja toonud isiklikud mõtted, mis ei väljenda mingil määral tema juhitava valitsuse teadusnõukoja konsensuslikke seisukohti.

Uute nakatunute arv on praeguseks väike Hiinas ja Lõuna-Koreas ning mandrist kaugel asuvates saareriikides (Austraalia, Uus-Meremaa, Island).

Rootsi olukorda, kus on valitud teistest riikidest erinev puhanguga toimetuleku tee, ja kus suremus ja haigestumus on oluliselt suurem kui teistes Põhjamaades, on praegu veel vara hinnata.

Lapsed, eriti vanuses 1 kuni 10 aastat põevad COVID-19 infektsiooni kergelt ja nakatuvad harvemini kui täiskasvanud. Seda on näidatud kõigis riikides ja senistes publikatsioonides. See ei tähenda aga, et ükski laps poleks intensiivravi vajanud või poleks üksikuid surmajuhte. Suurem küsimus on, et kas lapsed on COVID-19 korral viiruse levitajad, nii nagu nad on seda gripi korral. On kirjeldatud üksikuid leibkondade juhtumeid, kus lapsed võisid olla viiruse levitajad, aga seal oli ka teisi haigeid. Samas on ka juhtumeid, kus PCR positiivse lapse paljudest kontaktidest keegi ei haigestunud. Lisaks sellele on võtta Islandi uuring, kus 858 alla 10aastasest lapsest keegi PCR positiivseks ei osutunud. Kõigis teistes vanusegruppides oli PCR-positiivseid isikuid ühtlase sagedusega. See kõik viitab sellele, et lapsed tõenäoliselt pole COVID-19 levitajad. Sellest teadmisest on ilmselt lähtunud need riigid, kelle üheks esimesteks leevendamismeetmeteks on lasteaedade ja algkoolide avamine.

Kui koroonavirus Hiinast pihta hakkas, ei teadnud me veel, kui tõsiselt see viirus tabab vanemaid inimesi. Hiinas oli vaid 3% nakatunutest vanemad kui 80 aastat. Eriti tugevalt on pihta saanud hooldekodude elanikud, nii nagu me Eestiski näeme. Maailma Terviseorganisatsioon WHO ütleb, et umbes pooled Euroopa surmajuhtudest on juhtunud isikutega, kes elavad hooldekodudes. Tihedalt asustatud hooldekodud loovad head tingimused viiruse levikuks, eriti pidades silmas, et tegu on täiesti uue viirusega ja keegi ei omanud immuunsust. Üsna tavatu olukord vanema inimese jaoks, kes tavaliselt on omandanud juba lapsena paljude haiguste vastu kaitsemehhanismid.

Kui suur on koroonaviiruse suremus, on number, mille kohta kindlat vastust ei leia. Kõik sõltub sellest, kui hästi me registreerime koroonaviiruse levimust antud maal või regioonis. Kui kasutatakse väga laialdast testimist ja kindlaks tehakse ka kerged ja asümptoomsed juhud, siis on suremus madalam. Kui aga testitakse vähe ning suremus iseloomustab keskmise raskusega ja raskete juhtude suremust, siis on see ka kõrgem. Näiteks Gangeltis (Sakasmaa) on hinnatud, et suremus oli 0,37%, samas kui Itaalias on suremus 13,4%. Õiged ei tundu olevat mõttekäigud, et suremus on alahinnatud, kuna COVID-19 on aladiagnoositud. Viimane väide on kindlasti õige, aga diagnoosimata on suure tõenäosusega kergemad ja asümptoomsed juhud, mitte aga rasked ja ülirasked haigusjuhud.

Worldometer, mida haldavad John Hopkinsi Ülikooli teadlased, arvutab suremust miljoni elaniku kohta. Ka selle numbri interpreteerimisel tuleb arvestada, et surma definitsioon pole kõigis riikides sarnane (mõni riik registreerib ka juhtumeid, kus koroonaviiruse testi pole tehtud, aga on tüüpiline kliiniline pilt) ja et puhang võib olla väga lokaalne, mis tähendab, et mingis piirkonnas on kõrge haigestumine ja suremus, samas aga ülejäänud riik on haigusest puutumata (nt Hiina). Sellest tulenebki mõne riigi justkui madal suremus.