Lutsar: Kardan, et nn normaalne elu niipea ei taastu

Professor Lutsar annab üle mitme nädalavahetuse taas ülevaate COVID-19 haiguse olukorrast Eestis ja maailmas ja rõhutab, et on välja toonud isiklikud mõtted, mis ei väljenda mingil määral tema juhitava valitsuse teadusnõukoja konsensuslikke seisukohti.

Irja Lutsar kirjutab: Koroonaviirus on tänaseks haaranud kogu maailma. Infektsioonhaigustele ebatavaliselt on rohkem pihta saanud kõrgelt arenenud riigid ja vähem on haigust madalama arengutasemega maades. Põhjused pole päris selged. Arvatakse, et mingit osa mängib kokkukuivanud turismisektor ja mingit osa ka olukord, kus arengumaades on valdavalt noorem elanikkond. Vale pole ilmselt ka fakt, et kui ei testi, siis ei tea. Kui kogu maailmas registreeritud peaaegu 3 miljonit haigusjuhtu, siis neist on 97% hinnatud kergeteks.

Positiivsena tuleb märkida, et kõigis kõrge nakatumistasemega riikides on nakatumise kõver pööranud allapoole ja on vähenemas ka surmade ning intensiivravi vajavate isikute arv. Siiski on nakatunute arvu langus pigem visa ja aeglane. Enamus kõrge haigestumisega riike väidab ka, et nende meditsiinitöötajad on küll väga tugeva surve all, aga intensiivravi ja haiglakohti jätkub kõigile, kes seda vajavad.

Uute nakatunute arv on praeguseks väike Hiinas ja Lõuna-Koreas ning mandrist kaugel asuvates saareriikides (Austraalia, Uus-Meremaa, Island).

Rootsi olukorda, kus on valitud teistest riikidest erinev puhanguga toimetuleku tee, ja kus suremus ja haigestumus on oluliselt suurem kui teistes Põhjamaades, on praegu veel vara hinnata.

Lapsed, eriti vanuses 1 kuni 10 aastat põevad COVID-19 infektsiooni kergelt ja nakatuvad harvemini kui täiskasvanud. Seda on näidatud kõigis riikides ja senistes publikatsioonides. See ei tähenda aga, et ükski laps poleks intensiivravi vajanud või poleks üksikuid surmajuhte. Suurem küsimus on, et kas lapsed on COVID-19 korral viiruse levitajad, nii nagu nad on seda gripi korral. On kirjeldatud üksikuid leibkondade juhtumeid, kus lapsed võisid olla viiruse levitajad, aga seal oli ka teisi haigeid. Samas on ka juhtumeid, kus PCR positiivse lapse paljudest kontaktidest keegi ei haigestunud. Lisaks sellele on võtta Islandi uuring, kus 858 alla 10aastasest lapsest keegi PCR positiivseks ei osutunud. Kõigis teistes vanusegruppides oli PCR-positiivseid isikuid ühtlase sagedusega. See kõik viitab sellele, et lapsed tõenäoliselt pole COVID-19 levitajad. Sellest teadmisest on ilmselt lähtunud need riigid, kelle üheks esimesteks leevendamismeetmeteks on lasteaedade ja algkoolide avamine.

Kui koroonavirus Hiinast pihta hakkas, ei teadnud me veel, kui tõsiselt see viirus tabab vanemaid inimesi. Hiinas oli vaid 3% nakatunutest vanemad kui 80 aastat. Eriti tugevalt on pihta saanud hooldekodude elanikud, nii nagu me Eestiski näeme. Maailma Terviseorganisatsioon WHO ütleb, et umbes pooled Euroopa surmajuhtudest on juhtunud isikutega, kes elavad hooldekodudes. Tihedalt asustatud hooldekodud loovad head tingimused viiruse levikuks, eriti pidades silmas, et tegu on täiesti uue viirusega ja keegi ei omanud immuunsust. Üsna tavatu olukord vanema inimese jaoks, kes tavaliselt on omandanud juba lapsena paljude haiguste vastu kaitsemehhanismid.

Kui suur on koroonaviiruse suremus, on number, mille kohta kindlat vastust ei leia. Kõik sõltub sellest, kui hästi me registreerime koroonaviiruse levimust antud maal või regioonis. Kui kasutatakse väga laialdast testimist ja kindlaks tehakse ka kerged ja asümptoomsed juhud, siis on suremus madalam. Kui aga testitakse vähe ning suremus iseloomustab keskmise raskusega ja raskete juhtude suremust, siis on see ka kõrgem. Näiteks Gangeltis (Sakasmaa) on hinnatud, et suremus oli 0,37%, samas kui Itaalias on suremus 13,4%. Õiged ei tundu olevat mõttekäigud, et suremus on alahinnatud, kuna COVID-19 on aladiagnoositud. Viimane väide on kindlasti õige, aga diagnoosimata on suure tõenäosusega kergemad ja asümptoomsed juhud, mitte aga rasked ja ülirasked haigusjuhud.

Worldometer, mida haldavad John Hopkinsi Ülikooli teadlased, arvutab suremust miljoni elaniku kohta. Ka selle numbri interpreteerimisel tuleb arvestada, et surma definitsioon pole kõigis riikides sarnane (mõni riik registreerib ka juhtumeid, kus koroonaviiruse testi pole tehtud, aga on tüüpiline kliiniline pilt) ja et puhang võib olla väga lokaalne, mis tähendab, et mingis piirkonnas on kõrge haigestumine ja suremus, samas aga ülejäänud riik on haigusest puutumata (nt Hiina). Sellest tulenebki mõne riigi justkui madal suremus.

Karjaimmuunsus, mis tekib kas juhul, kui suur hulk elanikkonnast on viirusega kokku puutunud või vaktsineerimise tagajärjel, on hästi tuntud infektsioonhaigustest lahtisaamise võimalus. Kuna COVID-19 vastu vaktsiini pole, siis karjaimmuunsuse tekkeks oleks olnud vajalik, et suur osa elanikkonnast seda haigust põeks. Peaaegu kõik maailma riigid, sealhulgas Eesti, tugines mudelitele, otsustasid, et karjaimmuunsuse tekitamisel COVID-19 korral on liiga suur hind ja see realiseerub meditsiinisüsteemi ülekoormuses ning suures surmade hulgas. Niisugust olukorda oli näha ka Põhja-Itaalias, kus haiglad olid juba puhangu esimesel nädalal puupüsti täis; tulemuseks oli ületöötanud personal, kõrge suremus ja suur nakatumine meditsiinitöötajate hulgas.

Rakendatud (range) karantiini (sotsiaalse isolatsioon) tingimustes on nakatumine olnud madal, sealhulgas ka Eestis. Kuigi andmeid on vähe ja uuringute kvaliteet kohati küsitav, siis esimestest seroepidemioloogilistest uuringutest (Taani, Šveits, AÜ, California) nähtub, et vaid 2-4% testitud isikutest omab antikehi SARS-CoV-2 vastu. See on kindlasti ebapiisav karjaimmuunsuse tekkeks. Siiski on oluline mainida, et kõrge nakatumisega riikidest/piirkondadest siiani ühtegi seroepidemioloogilsit uuringut pole publitseeritud. Seega, kui meetmeid leevendatakse, tuleb meeles pidada, et suur osa elanikkonnast ei oma kaitset SARS-CoV-2 vastu ning võivad selle viirusega nakatuda. Sellega tuleb ka meetmete leevendamisel arvestada.

Minul pole vastust küsimusele, kuhu kadus SARS-CoV-1 2003 mais vaatamata sellele, et elanikkonna immuunsuse tase Hiinas oli väga madal (1% tavaelanikkonnas ja 6% isikute hulgas, kelle oli kokkupuuteid eluloomade turgudega) ja miks ta iial tagasi ei tulnud. Minu unistus on, et sama juhtuks SARS-CoV-2ga, aga kardan, et kõik unistused ei ole mõeldud täituma.

Kahjuks pean ikka tõdema, et mitte ükski ravim pole osutunud kliiniliste uuringutes nii efektiivseks ja hästi talutavaks, et see oleks liikunud registreerimise faasi. Klorokviiniga on küsimus tagasihoidlikus efektiivsuses ja südame-poolsetes kõrvalnähtudes, remdesiviiri uuring ei näidanud vajalikku efektiivsust. Ravimi tootmine ägeda viirushaiguse vastu, kus suurt osa mängib organismi immuunvastus, pole kergete killast. Meil on väga häid ravimeid krooniliste viirushaiguste (HIV ja HCV) vastu, samas kui ägedate viirushaiguste vastased ravimid on pigem mõõdukalt efektiivsed. Kliinilistes uuringutes on aga mitu huvitava toimemehhanismiga ravimit, loodetavasti midagi jõuab ka turule.

Mitu vaktsiini on jõudnud kliiniliste uuringute (inimkatsed) faasi. Mõni on toodetud moodsa ja teised vana tehnoloogia alusel. Lõpuks polegi tähtis, missugust tehnoloogiat on kasutatud, peaasi, et vaktsiin töötaks. Praegust kulgu vaadates on küll väga ebarealistlik, et ükski vaktsiin enne 2021 teist poolt vabalt kättesaadavaks saab ja see ka ainult siis, kui kõik väga hästi läheb. Huvitav on Oxfordi teadlaste lähenemine, kes tahavad vaktsiini efektiivsust vaadata vabatahtlikel, keda nakatakse SARS-CoV-2ga. Kuigi uuring on seotud ohtudega, on sellest võimalik saada kõige usaldusväärsemaid tulemusi.

Eesti on praeguse puhanguga rahuldavalt hakkama saanud ja siin tahaksin lisaks tublidele meditsiinitöötajatele esile tõsta paljukirutud riigiametnikke. Ei oskagi öelda, mitu nädalat nad on ilma igasuguse puhkuseta töötanud. Aitäh.

Eesti on testimise võimekuselt maailma juhtivate riikide seas ja nakatunute kindlaks tegemise ja nende kontaktide jälgimise süsteem töötab. Nakatumiste ja surnute arvu poolest oleme (1210/miljoni kohta ja 35 miljoni kohta) Põhjamaadega (v.a Rootsi) samal tasemel. Viimastel nädalatel on nakatumine stabiliseerunud ja võtnud isegi kerge alaneva trendi, vähenenud on ka hospitaliseeritute hulk.