Logopeedide esindaja: meie kollektiivlepingusse saamine oli hädavajalik!

Tervishoiusüsteemi logopeedid osalesid kollektiivlepingu läbirääkimistel esimest korda: neid esindasid EKLK juhatuse esimees Anne Uriko ja juhatuse liige Heidi Tuul.

Uriko hinnangul oli tervishoiusüsteemi logopeedide saamine kollektiivlepingusse töötajate poolel iseseisva poolena hädavajalik. “Kollektiivleping on dokument, mis loob eeldused selleks, et riiklikult fikseeritud töötingimustega, sh kindla miinimumpalga ja tasustatud lisapuhkusega suudetakse kompenseerida kliinilises süsteemis töötavate logopeedide nappust. Märksõnad on stabiilsus- ja kindlustunne, mida ongi tervishoiusektoris võimalik vaid kollektiivlepingu kaudu saavutada. Seeläbi ootame positiivset mõju soovile töötada tervisekassa rahastusega asutustes, et tagada ravikindlustatud patsientidele õigeaegne ja tasuta logopeediline abi,” selgitas ta.

Nii Uriko kui ka Tuul avaldasid lootust, et tervishoiusüsteemis töötav logopeed tunneb kollektiivlepingu kaudu oma töö kõrgemat väärtustamist ning noor kolleeg turvatunnet tuleviku töö sidumiseks tervishoiusüsteemiga. “Kokkuvõttes tooks see kaasa ka kindlustunde patsientidele, sest täitmata logopeedi ametikohad ravi ei osuta. Patsienti ravib ikka ainult töötav kliinilise kompetentsiga logopeed, kelle eesmärk peaks olema keskendumine parimale võimalikule raviteenuse pakkumisele, mitte mõtlemine kehvadele töö- ja palgatingimustele ning töökoha vahetusele. Kahtlemata on praeguses majanduslikus olukorras palk ja sellega seotud kindlustunne ka teiste töötingimuste osas vägagi tähtis motivaator. Nii tähendab logopeedi jaoks kollektiivlepingus olek lisaks palgaleppele ka tasustatud lisapuhkuse päevi.”

Uriko sõnul elavad inimesed küll kauem, kuid tervena elatud aastad ei suurene, mistõttu on kasvanud ka logopeedilise ravi vajadus. “Logopeedilise ravi osutamise maht on hiljutise uuringu järgi langenud 2012. aasta tasemele, samas on vajadus kliinilise kompetentsiga logopeedide järele tõusva trendiga ka 2024. aastal avaldatud OSKA tervishoiu tööjõuvajaduse prognoosi kohaselt,” rääkis ta.

“Paraku ei ole tervishoiusektoris töötamine enam logopeedidele atraktiivne: see nõuab olulisel määral meditsiinialaste ja kliiniliste teadmiste ning erialaste oskuste täiendamist, et katta areneva meditsiini vajadusi ning suuta pakkuda patsientidele arenenud riikidega võrdväärset logopeedilist ravi. Kirjeldatud lisakoormust, mis enese koolitamisele ja täiendamisele kulub, paraku palgaga ei kompenseerita,” lisas Uriko.

Tuule sõnul on haiglas töötav kogemustega logopeed kõrgelt hinnatud spetsialist, keda iga haigla soovib hoida, ent sageli puuduvad ressursid tema motiveerimiseks. “Eri tervishoiuasutuste logopeedide palgatase võib suures ulatuses erineda. Kui puuduvad riiklikud kokkulepped logopeedi palga osas ning tööd ei tasustata väärikalt, võivad kogenud logopeedid suunduda erasektorisse,” sõnas ta.

“Näib, et noortel ei ole kindlustunnet ega motivatsiooni tervishoiusektoris töötamiseks. Palgad pole konkurentsivõimelised ega kooskõlas töö vastutuse määraga. Selle tagajärg on kliinilise kompetentsiga logopeedide puudus, mille tõttu pikenevad ka ravijärjekorrad. Ühtlasi töötavad logopeedid sageli haiglates osakoormusega, eelistades kõrvalt töötada ka erasektoris, kus palgad on kõrgemad. Paraku tähendab see tervisekassa rahastusel ravi soovivale patsiendile teenusepakkujate vähenemist. Tasulised teenused erasektoris ei ole kõrgema hinna tõttu paljudele kättesaadavad, eriti arvestades asjaolu, et logopeediline ravi võib olla pikaajaline ning kesta mitu kuud. See seab kehvema majandusliku staatusega patsiendid ebavõrdsesse olukorda.”

Lõpetuseks tõdes Uriko, et kliiniliste logopeedide kutseliidul on väga hea meel olla tervishoiuvaldkonna usaldusväärne partner. “Loodetavasti avaldab kollektiivlepingus olemine soodsat mõju logopeedilise ravi järjepidevuse püsimisele Eesti tervishoiusüsteemis. Liidu läbirääkimiste delegatsioon tänab kõiki kollektiivlepingu pooli ja riiklikku lepitajat, kes lepingu sõlmimiseni jõuda aitasid!”