COVID-19 ei anna armu ka arstiüliõpilastele

Virtuaalõpe tähendas, et patsientide ja haiguste reaalne käsitlus asendus veebiseminaridega.

"Õppisin kevadel arstiteaduskonna 5. kursusel. Meie õpe oleks pidanud olema täielikult kliiniline ja igapäevaselt seotud patsientidega. Võiks öelda, et õppida arstiks ilma patsiente nägemata on kui õppida kokaks ilma kööki astumata - kuid just seda pidime me kevadel tegema," kirjeldab kevadel kehtinud erakorralist õppetöö korraldust meditsiinitudeng Karl Pohla.

Oma emotsioone kirjeldab ka tudeng Anna-Marija Sljusartšuk. "Väga oluline on näha patsiente, neid uurida, nendega suhelda ning õppida ka inimlikkust, mida läbi tehnoloogiavahendite on raske omandada. Meid eristab tehisintellektist see, et arstiteadus on kunst ning kunstioskusi peab harjutama," leiab Sljusartšuk.

"Mäletan, et 12. märtsil algas meil anestesioloogia ja intensiivravi kursus, õppisime intubeerimist ning tegime nalja, et COVID-19 puhanguks üks vajalik võte on vähemalt mannekeenil omandatud. Järgmisel päeval pidi toimuma minu rühmal elustamine, kuhu me ei jõudnudki," meenutas viimast tavapärast kevadsemestri päeva Sljusartšuk.

13. märtsist liikus kogu õppetöö veebi ja kohustuslikud praktikumid ning patsientide vaatlemine, nendega suhtlemine asendusid veebiseminaridega.

Ka õppejõududele tuli tavapärase õppetöö katkemine ootamatult. Sujuvamalt tulid distantsõppele üleminekuga toime õppejõud, kes kasutasid õpetamisel digivahendeid juba koroonaeelsel ajal. Kuid uute tingimustega kohaneti kiirelt. "Üliõpilasesindajatena kogusime kliinilise õppe üliõpilastelt korduvalt tagasisidet ning edastasime tulemused personaalselt vastutavatele õppejõududele. Oli vägagi positiivne näha, et enamikes ainetes läks konarlik algus paari nädalaga mööda," räägib Karl Pohla.

Uudne olukord nõudis lahendusi praktikumide läbimisel - paljud neist läbiti Zoomis, aga osa praktikume jäi lihtsalt ära. Näiteks oli meditsiinitudengite 2020. aasta lemmikõppejõud, anestesioloogia ja intensiivraviarst Liivi Maddison sunnitud täielikult ära jätma kaks praktikumi seitsmest. "Mu paariline õpetab hingamisteid. Tema üritas mannekeene kaamerate ette sättida ja näidata, mida teha ja kuidas patsiente käsitleda," kirjeldab Madisson.

Kui kontaktõpe oli taas lubatud, soovisid paar tudengiterühma siiski hingamisteede ja elustamise praktikumidest osa saada. "Sain nendega oma vabast ajast kokku ja siis nad said hingamisteid mannekeeni peal harjutada ja ka elustamist teha," räägib Madisson suvisest õhinapõhisest kokkusaamisest, mis ametliku praktikana kirja ei läinud.

Suvel said tudengid siiski veidi patsientidega tegeleda. "Pärast kontaktõppe taastamist toimus igale rühmale üks pikk praktikum, kus me käisime läbi kõik teemadega haakuvad patsiendid ja arutasime läbi kõikide teemade tähtsamad küsimused," kirjeldab kirurgiliste haiguste dotsent Margit Peetsalu.

Kuigi kevadsemester oli praktika läbiviimise mõttes väga keeruline, siis digisüsteemide kasutamise osas andis see suurepärase kogemuse, mida hindavad nii õppejõud kui ka tudengid. "Kindlasti väärib märkimist üha suurem digilahenduste kasutamine, mis võiks omada kohta ka koroonajärgses õppes. Usun, et iga seminar ei pea toimuma kontaktõppena, vaid distantsõpe võiks olla osaks ka normaalses meditsiiniõppes," hindab tudeng Karl Pohla. "Tegelikult mulle isegi meeldis e-õpe, sest see andis mulle võimalust õppida mulle sobival ajal ja sobivas tempos," leiab ka Sljusartšuk.

Koroonaaja õppetunde kasutatakse juba alanud aasta õppetöös - näiteks rakendatakse dotsent Margit Peetsoni sõnul sellel õppeaastal kirurgiliste haiguste õpetamisel teoreetilist iseseisvat koolitust, mis eelneb praktikumidele. "Kui üliõpilane on teoreetiliselt endale asjad selgeks teinud, on praktikumi läbiviimine tunduvalt lihtsam ja ka õpitulemus on parem. See on see kogemus, mida me saime koroonakriisi ajal," hindab Peetsalu.

Õppejõudude ja tudengite sõnul on see õppeaasta alanud võimalikult tavapäraselt. "Praegune plaan on selline, et alustame kontaktõppega, kuni erikorraldusi ei tule. Kuna distantsi hoidmine 2+2 ei ole võimalik enamikes ruumides tagada, siis me oma praktikumides hakkame maske kasutama, nii õppejõud kui üliõpilased. Haigustunnustega praktikumi tulla ei tohi," tutvustab Liivi Maddison praktikate korraldust. Ka Margot Peetsalu avaldas lootust, et praktikumid saab läbi viia täismahus kontaktõppena.

"Koroonaviiruse pandeemia on pannud proovile mitte ainult meditsiiniteaduste valdkonna, vaid terve ülikooli võimekuse kiirelt ümber kohanduda. Kuna meditsiiniteaduste valdkonna õpinguid hõlmavad suures mahus lisaks auditoorsele õppetööle ka praktikume ja praktikat, oli kevadel omaette katsumus tagada kõikidel õppevormide korraldus nii, et õppekvaliteet ei kannataks.

Kevadel distantsõppele üleminekul oli alguses rohkem küsimusi kui vastuseid, seda nii õppejõududelt, üliõpilastelt kui ka praktikabaasidelt. Tänu kõigi osapoolte kaasavale mõtlemisele ja mõistvale suhtumisele said asjad planeeritud tol hetkel parimal võimalikul moel. Tagasi vaadates võib öelda, et vajalikud ümberkorraldused praktikabaasides said tehtud suuremate tõrgeteta.

Paljudele õppejõududele oli abiks varasem e-õppe kogemus, oskused jagada ning hoiustada oma õppematerjale veebikeskkonnas. Uus olukord kevadel eeldas aga paljude uute e-õppe lahenduste tundmaõppimist ja kasutamist. Kuna e-õppe keskkondi oli mitu, oli alguses ilmselt nii õppejõududel kui ka üliõpilastel keeruline orienteeruda, mis aine kus keskkonnas toimub.

Eks sel perioodil sai nii õpetamine kui ka õppimine uue tähenduse. Kui õppejõu jaoks tähendas see kogu oma õppetöö virtuaalkeskkonda ja veebikeskkonna iseärasustega arvestamist, siis üliõpilastelt eeldas uus olukord iseseisvamat õppetööd kui kunagi varem.

Kevadine õppetöö tõi esile distantsõppe tugevused ja nõrkused. Sellele õppeaastale vastu minnes on need kogemused meie tagalaks, andes kindlust õppetöö läbiviimisel muutuvates oludes.

Uuel õppeaastal on õppejõudude kasutada kevadine eriolukorra kogemus, millest tulenevalt võiks üleminek kontaktõppelt distantsõppele minna sujuvamalt kui kevadel. Ilmselt ei saa õppetöö olema enam mõnda aega selline nagu me klassikalises mõttes harjunud oleme, seepärast julgustame õppejõude juba varakult asendama suuri auditoorseid loenguid videoloengute või veebipõhiste loengutega ning tagades ka loengute järelvaatamise võimaluse. Ka seminare oleme soovitanud planeerida nii, et osa neist saaks viia läbi distantsõppena. Praktikumid ja praktikad toimuvad plaanipäraselt. Praktikumidesse ja praktikale pääsevad ainult terved, haigustunnusteta üliõpilased. Reegel on, et lähikontaktis patsiendiga peab kandma kirurgilist maski. Ka siis, kui praktikantidel ei ole võimalik omavahel hoida vähemalt kahemeetrist distantsi, on kirurgilise maski kandmine kohustuslik. Nii ambulatoorses kui ka statsionaarses töös tuleb patsientidega lähikokkupuutel järgida kätehügieeni reegleid.

Püüame praeguses COVID-19 uue leviku tingimustes alustada ja säilitada kontaktõpet, lähtudes põhimõttest "Kõik (häda)vajalik toimub kontaktõppena, see mis võimalik, e-õppena". Kui haigestumine kasvab, oleme valmis distantsõppe osakaalu kasvuks."