Hooldereformi mõte pole suurendada erafirmade kasumit

Hiljuti vahendasid Meditsiiniuudised Äripäeva uudist, et hooldekodude kett Pihlakodu kasvatas läinud aastal käivet 23 protsendi võrra ehk 24 miljoni euroni ja teenis 2,5 miljonit eurot ärikasumit, mis on pea kolm korda enam kui 2022. aastal. Samast artiklist sai lugeda ka seda, et aastases võrdluses on Pihlakodu hooldekodudes toimunud 53protsendiline hinnatõus.

Olen nõus ettevõtte juhi öelduga, et hooldekodu ongi üks kallimaid teenuseid, aga kindlasti pole ma nõus, kui kohamaksu nii suurt tõusu õigustatakse muuseas sellega, et teistes riikides küsitakse koha eest 5000 eurot või enam. Selle väite puhul on tegu pooltõega, sest selgitamata jäetakse nii teiste riikide pensionitase kui ka kindlustussüsteemide olemus, olgu selleks siis Saksamaal kogutav hoolduskindlustus või eri maade muud sotsiaalkaitsemeetmed.

Eraettevõtjatele pole justkui põhjust midagi ette heita, sest äriloogika kohaselt ongi nende eesmärk kasumi teenimine. Praegu on see nii suures ulatuses võimalik seetõttu, et teenuse vajadus on kohtade arvust suurem. Kui on nõudlus, siis tekib ka pakkumine! Selle teenuse pakkujad ei saa küll ratsa rikkaks, kuid neile on tagatud kindel sissetulek ja enamasti ka ärikasum. Ükski ettevõtja ei tegeleks ju miinust toova ettevõtlusega ja kui pea iga aasta avatakse uus maja, siis on ju asjal jumet. Miks muidu lisandub Pihlakodu tänasele 538 kohale järgmisel aastal veel 132, mis kindlasti vähendab hooldekodu kohtade puudust, kuid ei peata hinnarallit. Küll tundub mulle isiklikult, et antud juhul oli 53protsendiline hinnatõus teenust vajavatele inimestele ja nende lähedastele ränk.

Hinnaralli ei oleks võimalik, kui kohalikud omavalitsused looksid ise hooldekodukohti juurde, otsiksid hangetega kohti juurde, et üldhooldusteenust vajavad eakad seda taskukohasemalt saaksid. Veelgi enam – pakkuda võiks erinevaid kodus elamist toetavaid teenuseid, et seda kõige kallimat teenust oleks vaja vähem. Vajadust hooldekodu kohtade järele vähendab ka see, kui väiksema abivajadusega inimesed saaksid kolida nn teenusmajja või kohandatud sotsiaaleluruumi.

Praegu on pilt omavalitsuste lõikes väga erinev. Tihti on lähedased oma kallile inimesele hooldekodu otsimisel nii hädas, et on valmis maksma igasugust hinda– kui vaid koha saaks! See tähendab vahel ise mitmel töökohal rabamist ja valikute asemel sundvalikute ees olles hingehinna maksmist.

Kindlasti ei olnud eelmise aasta juulis jõustunud hoolekandereformi mõte suurendada eraettevõtjate kasumeid. Riik suunab teist aastat arvestatava summa – tänavu koguni 61 miljonit eurot – linnadele ja valdadele selleks, et hooldekodu koht ei jääks kättesaamatuks neile, kes seda vajavad. Reform oli suunatud ka lähedaste hooldus- või rahalise koormuse vähendamisele. Samuti sellele, et omastehooldajad saaksid soovi korral tööle minna ja kindlustada endale tulevikuks suurem pension.

Hooldereformi, mis hõlmab tegelikult erinevaid elukaare lõpus vajalikke teenuseid, on meedias enamasti kajastatud kriitilises võtmes. See pole etteheide meedia suunal – edulood teatavasti ei müü! Samas on reform toonud nii rahalist leevendust kui ka hingerahu väga paljudele abivajajatele ja nende peredele. Jään ootama kajastusi, mis näitavad, et riigi, omavalitsuse ning inimese enda raha toel on võimalik pakkuda head teenust taskukohase hinnaga. Ei ole ju nii, et head teenust saavad pakkuda vaid eraettevõtjad ja kohalike omavalitsuste hoolekandeasutustes pakutav oleks halvem! Nagu sotsiaalkaitseminister on kinnitanud: enam kui pooltele üldhooldusel olevatest inimestest on keskmise pensioni eest tagatud hinnatud vajadusel koht hooldekodus. Tõsi, seda valdavalt neis hooldekodudes, mida peavad linnad või vallad.