Vapper: hambaravis teeme ka kaugvastuvõtte

Eesti hambaarstide liidu juhatuse liige Krista Vapper on LTKH hambaravikliiniku pikaaegne juhataja ja esineb ettekandega konverentsil “Meditsiini Update 2024”, mis toimub 5. detsembril.

Tänavu on hambaravi valdkonnas silma paistnud innovatsioon ja digitehnoloogia areng, mis tõotab muuta ravi täpsemaks ja mugavamaks nii patsientidele kui ka hambaarstidele. Üha rohkem keskendutakse digitaalsetele teenustele ja tehisintellekti rakendustele, mis hõlbustavad diagnostikat ja toetavad täpsete raviplaanide koostamist. Näiteks kasutatakse tehisintellekti panoraamröntgeni (OPTG) analüüsides, et vähendada inimlike eksimuste riski ning tuvastada varajasi probleeme, mis võiksid muidu jääda märkamata.

Reklaamid ja turundus on populariseerinud implantaate kui lihtsat ja tõhusat lahendust, mis võib mõjutada patsientide otsuseid. Sotsiaalmeedias ja ajakirjades levivad sisuturundusartiklid loovad tihti kuvandi, et implantaadid on kindlam ja kergem lahendus kui oma hammaste säilitamine. See suunab paljusid patsiente kiiremini valima hammaste eemaldamise ja asendamise implantaadiga, alahinnates oma hammaste pikaajalist väärtust.

Hambaravi spetsialistide kohustus on teavitada, et kuigi proteesid ja implantaadid on tänapäeva tehnoloogia toel tõhusad, ei asenda need kunagi täielikult oma hamba funktsioone. Kindlasti ei vähenda need ka tulevikus tekkivaid komplikatsioone. Väheinvasiivsete meetodite ja uuenduslike digilahenduste abil on võimalik toetada oma hammaste tervist ja kestvust, aidates loomulikul viisil kaasa ravi tulemustele. Seetõttu on meie ülesanne suunata patsiente esmalt kaaluma hamba säilitamise võimalusi, kasutades kaasaegseid diagnostikateenuseid ja ravitehnoloogiaid, mis on loodud oma hambakoe säilitamiseks ja tugevdamiseks.

Sel aastal on Eestis hambaravi valdkonnas toimunud mitu olulist edasiminekut, mis toovad kaasa teadlikkuse ja ravikvaliteedi kasvu. Esmalt on suurenenud tähelepanu suutervisele, mis avaldub näiteks hambatraumadega seotud teadlikkuse kasvus. Sel aastal oleme saanud ka erakorralise meditsiini osakonnad (EMO) tihedamasse koostöösse, et pakkuda hambatraumade puhul kiiremat ja kvaliteetsemat ravi. Endoproteesimise teekonda lisandus suutervise teema läbi kohustusliku OPTG uuringu, et tagada patsientidele parem ravitulemus. See on suur samm, mis aitab juhtida kõikide tähelepanu, et hambaravi on midagi enamat kui „drill-fill-bill“ – suutervis on lahutamatu osa üldisest tervisest.

Teine oluline muutus on kaugvastuvõttude laienemine. Tervisekassa kaugteenuste programmi raames pakutavad videovastuvõtud, mis said sel aastal piloodist ametlikult põhiteenuseks, võimaldavad pakkuda hambaravi nõustamisteenuseid hooldekodudele koduõenduse kaudu. See on oluline edasiminek, mis parandab eakate ja liikumispiirangutega patsientide suutervise teenuste kättesaadavust.

Lisaks keerleb valdkonnas palju uue vastutuskindlustuse seaduse ümber, mis motiveerib hambaarste pöörama rohkem tähelepanu haiguslugude põhjalikule dokumenteerimisele. Varasemalt on sissekanded sageli olnud lühikesed ja sisaldanud peamiselt teostatud toimingute loetelu, kuid uued nõuded julgustavad pöörama rohkem tähelepanu ka üldtervise aspektidele. See tähendab, et arstidel on suurem vastutus ja vajadus võtta rohkem aega, et pidada põhjalikumat vestlust patsiendiga, märkida üles kõiki suutervise mõjutajad ja tagada, et haiguslugu peegeldab terviklikku arusaama patsiendi seisundist.

Üldine probleem on, et me juba ülikoolis kasvatame noori kolleege, kes näevad tihti ainult käibenumbreid, mitte terviklikku arstlikku mõtlemist ja fookust patsiendi vajadustel. Abiarstindus hambaravis tuleks koheselt lõpetada ja asendada töötamise aastaga erinevates hambaravi valdkondades juhendamisega töökoha põhiselt.

Eriala staatus meedias on kahetsusväärne – enamus artikleid keskendub rahalistele küsimustele või rahastuse puudusele. Probleem on aga riiklikul tasemel tehtava ennetustöö puudumises.

Hambaarstide residentuuri korraldus vajab ümberkujundamisest. Praegu on peamine praktikabaas Tartu ülikooli kliinikum (TÜK), mis piirab kandidaatide ringi. Eriti keeruline on peredega arstidel või neil, kes on oma elu alustanud Põhja-Eestis. Selle süsteemi tõttu on kandidaatide arv residentuuri märkimisväärselt vähenenud. Lisaks soodustab selline korraldus residentuuri õpinguid kohe pärast põhiõppe lõppu aga tegelikult ju ei teata veel, millisel erialal see suurim kirg peidus on.

Meie erialal paraku, „ei viitsi keegi kivi kratsida, aga plommi panna põletikulisse igemesse tahavad kõik,“ sest see toob rahalist tulu. Seepärast korrastaksin Eestis suuhügienistide või profülaktika assistentide kutsestandardid, koostaksin selged suunised nende rolli ja pädevuspiiride osas. Õige ettevalmistuse ja vastutuse jagamise kaudu saaksid nad tõhusamalt toetada suutervise säilitamist, võimaldades hambaarstidel keskenduda keerukamale juhtumitele ja vähendades suutervise probleemide kuhjumist.

Soovin, et meie eriala liiguks suunas, kus väärtustame suutervise püsimist läbi elukaare ja vähe invasiivset hambaravi, millega parandame patsiendi elukvaliteeti ja üldtervist.