Priit Tohver: paremaid aegu luuakse, mitte ei oodata!

Ma olen oma arvamuses kallutatud, aga tunnen, et vestluse rõhuasetus on mõnevõrra muutunud. Tajun, et räägime praegu vähem sellest, kuidas maailm peaks muutuma, et tervishoius oleks parem. Selle asemel räägime üha enam, kuidas asjad tervishoius võiksid olla paremini korraldatud, et kohaneda muutuva maailmaga. Selles vahetuses on võimu, sest meie tervishoiutöötajatena saame ise muuta seda, kuidas asjad majades korraldatud on. Mulle tohutult meeldis doktor Lembi Põlderi arstide liidu eetikakonverentsil peetud ettekanne, milles ta näitas, kuidas Kivimäe perearstikeskuses on tööd kujundatud teadlikult, et vastata töötajate vajadustele. Rahulolu käib sellega kaasas, sest paremaid aegu luuakse, mitte ei oodata.

Töö kujundamisel on võtmeroll juhtimisel ja ka siin tajun muutusi. “Lahkumisintervjuud” kirjutades kummitasid mind ühe intervjueeritu sõnad: “Töötad nii kaua, kuni on vaja, et keegi hakkaks vastu tahtmist osakonnajuhatajaks. Siis hakkad osakonnajuhatajaks, kus teed graafikuid.” Tühine administratiivne koorem on olnud pikalt juhtimise kuvand tervishoius ja ilmselt on see olnud nii mõnegi eesliinijuhi kogemus. Selge on see, et osakonna juhi või õendusjuhi kohale reeglina tormi ei joosta. Ent töötajana on vahetu juht sinu jaoks määrav: ta võib olla põhjus töölt lahkuda, aga võib ka luua tingimusi, et tahaksid jääda. Näen, kuidas seda järjest paremini mõistetakse. Kui arstide päevade raames küsiti osalenutelt, mis on nende arvates parim meede arstide puuduse vähendamiseks, olid kõige populaarsemad vastused töökultuur, juhtimiskultuur ja töökorraldus. Näen osakondades üha enam juhte, kes võtavad töökultuuri ja -korraldust tõsiselt. See trend algas juba enne “Lahkumisintervjuud”. Artikkel aitas ehk veidi paremini mõista, miks see trend on oluline.

Näen muutusi ka sõnavaras. Alustades sellest, et me räägime natukene julgemalt ja selgemalt “toksilisusest” ja “lugupidamatusest” tervishoius. Ma arvan, et oleme sellega liiga pikalt leppinud kui pingerikka töö paratamatu tulemi või veelgi hullem, õppe- ja juhtimismeetodiga. Järjest enam on mul olnud vestlusi eri vanuserühmade ja tööperede tervishoiutöötajatega, kus öeldakse välja, et kestev lugupidamatus töökeskkonnas ei ole okei, et sellel on käegakatsutavad negatiivsed tagajärjed mitte ainult meile, vaid ka patsientidele. Ja juba ainuüksi nende pärast peab saama paremini!

Nagu kirjutasin “Lahkumisintervjuus”, siis mina tegeleksin esmajärgus toksilisuse ehk kestva lugupidamatu käitumisega. Uuringutes on leitud, et sellel on lahkumisele kümme korda suurem mõju kui rahulolematusel palgaga. Ja kui töökeskkonda tajutakse toksilisena, röövib see meilt võimaluse kollektiivselt tegeleda oma töötingimuste parendamisega. Kui tööõhkkond ei ole piisavalt turvaline, et tervishoiutöötajad julgeksid küsida küsimusi, teha kriitilisi tähelepanekuid või jagada ideid mõne probleemi lahendamiseks, siis tervishoid ei parane.

Turvalise ja lugupidava töökeskkonna loomine algab sealt, kus oleme. Tundub elementaarne, et tööandjad peaksid aktiivselt mõõtma töö- ja juhtimiskultuuri, aga selles on väljakutseid. Meditsiinisüsteem on väike ning probleemid ei pruugi küsimustikega välja tulla, kui vastajad kardavad olla ausad, näiteks kartes, et nende vastused pole väikese valimi tõttu päriselt anonüümsed. Kohati tundub, et meil võiks olla midagi Glassdoori (Ameerika tööandjatest sõltumatu portaal, kus saab anonüümselt hinnata ettevõtete kultuuri ja karjäärivõimalusi, toim) sarnast– usun, et sellest oleks abi nii töötajatele kui tööandjatele.

Kui kultuur vajab tõepoolest parandamist, on jäme ots juhtide käes, alustades nõukogudest, kes peaksid töötajate heaolu vastu huvi tundma. Asutuste juhid — loen ennastki nende hulka — peaksid teadvustama, kuidas nende käitumine kultuuri mõjutab. Kui juht kärgib, annab see teistele loa olla kärkiv, sest lugupidamatus levib, kui juht ei julge olla haavatav – näiteks rääkida oma ebaõnnestumistest – siis ei maksa seda loota ka tema töötajatelt ning kui juht on ükskõikne või tõrjuv kriitika suhtes, ei julgeta kritiseerida – nii lihtne see ongi.

Vastutus luua lugupidavat töökultuuri lasub meil kõigil. Sageli mõtleme toksilisusest läbi äärmuste, et kusagil on mingid õudsed inimesed, kes kõigi elu põrguks teevad. Kindlasti on selliseid ka, ent lugupidamatusena tajutakse ka igapäevast tagarääkimist töökollektiivis, tigedaid konsultatsioone, vihaseid purskeid jne, ja see on märksa levinum. On küsitud, et mida ma loodan – tervishoid on alarahastatud ja inimesed väsinud, otse loomulikult tekitab see kollektiivis tüli. Ma ei alahindaks meid, sest nagu ütleb briti professor Bob Klaber, siis lahkus on valik– ei pruugi olla lihtne valik, aga sellegipoolest valik. Ka kirurgiline kätepesu nõuab aega ja energiat, kuid me teeme seda ikkagi, sest mõistame selle väärtust. Kas väärtustame lahkust samaväärselt? Võib-olla lühikeses perspektiivis olekski kõige mõjusam sekkumine aidata paremini mõista meie igapäevase käitumise kaalu.

Õppisin ajalugu ja rahvusvahelisi suhteid, aga jätsin selle pooleli, et arstiteaduskonda minna. Arstiteaduskonna lõpetasin üldarstina. Õppimise jooksul töötasin aastaid silmaarsti kabinetis ja tegin selles valdkonnas ka teadustööd. Lõpetamise järel olid kaalukausil ka EMO ja peremeditsiin, kuid otsustasin siiski jätkata tööd tervishoiukorralduses. Mõtted spetsialiseerumisest pole aga mind jäädavalt jätnud.

Regionaalhaiglas jookseb mul viies aasta: alustasin kvaliteediteenistuse juhina, aga pooleteise aasta eest liitusime teadus- ja arendusteenistusega ning meist sai kestliku arengu teenistus. Mulle meeldib mõelda, et meie põhieesmärk on luua regionaalhaiglas õppivat organisatsiooni alustades uue teadmuse loomisest selle levitamise, rakendamise ja hindamiseni. Hindamise käigus loome taas uut teadmust, mida rakendada ja nii see hüveline ring end loodetavasti toidab. Samas oleks vast lihtsam öelda, et juhin nelja meeskonda ja 30 inimest ehk minu peamine ülesanne on olla juht.

Sündisin 1989. aastal, nii et taasiseseisvumiseelse tervishoiumaastikuga puutusin kokku üsna põgusalt. Küll aga olen kogenumatelt kolleegidelt kuulnud, et oleme järk-järgult ikkagi avatumaks muutunud, nagu ülejäänud maailmgi.

Üks märkimisväärne teetähis globaalse patsiendiohutuskultuuri arenemisel oli 2000. aastal ilmunud Ameerika Ühendriikide tervishoiuinstituudi raport “To Err is Human” (e.k eksimine on inimlik). See aitas kõigil mõista patsiendiohutusjuhtumite märkimisväärset levikut ja nende tagamaid. “See ei ole halva õuna probleem,” öeldi raportis ehk kuna vead ei sünni individuaalsest hooletusest, vaid süsteemi puudujääkidest, ei ole mõtet otsida süüdlasi, vaid süsteemseid parenduskohti. Seda mõtlemist olen levitanud kogu regionaalhaiglas töötatud perioodi ja siiralt usun, et oleme selle mõttelaadi omandanud, seda väga suures osas tänu kliiniliste juhtide eestvedamisele.

Seega kui jõustus kohustusliku vastutuskindlustuse seadus, oli mu sõnum majale, et see pole midagi uut, sest oleme patsiendiohutusega tegelenud aastakümneid. Jah, meil on palju arenguruumi ja mõned süsteemid muutuvad, aga fundamentaalselt patsiendiohutusest mõtlemine ja selle tagamiseks tegutsemine ei muutu.

Kolm nädalat pärast regionaalhaiglaga liitumist sündis minu esimene laps ja napilt kaks aastat hiljem teine – ma ei tea, mis vabast ajast te räägite! Kui tõsiselt rääkida, siis olen õppinud armastama söögitegemist. See on lähim asi võlukunstile, mis lihtsurelikele on lubatud.

Ükskõik millist, peaasi, et oleks meditsiin.

* inimene, kelle igapäevatöö hulka riiklikul tasemel tervishoiu korraldamine ei kuulu, kuid kes on oma sõnavõttude ja tegevusega kogu süsteemi mõjutanud; tema julge sõnavõtt oli aus ja raputav ülevaade murekohtadest, mis on teada, kuid millest keegi enne nime ja näoga avalikult rääkida pole julgenud; aasta jooksul korduvalt ka teistel teemadel sõna võtnud ja teda näeb veel ilmselt pikalt tervisevaldkonda suunamas;

* väga professionaalne, käsitlused ja intervjuud on huvitavad ja arusaadavad;

* andnud suure panuse, selgitamaks tervishoiusektori suure kriisi tagamaid, püsinud pildil ja teinud suuri tegusid ka tervishoiu kasuks üldiselt. Tõeline mõjutaja!

* tõstatanud ülitähtsa teema, mis ühel või teisel moel puudutab iga tervishoiutöötajat;

* enim tulevikku suunatud tegija, kelle väljaütlemine oli valusaim aga olulisim;

* algatas meditsiinisüsteemis ammu vajatu, mille tulemusel saab parem nii töötajatel kui ka patsientidel;

* tunneb muret patsientide ohutuse pärast ja teeb kõik endast oleneva, et see oleks tagatud kõrgel tasemel;

* julges paljastada n-ö omade probleemid, selle asemel, et meditsiinisüsteemi kitsaskohti varjata;

* tõi esile seni laiemat kõlapinda mitte saanud teema, mis aitab ehk kaasa suurematele muutustele tervishoiuvaldkonna töökeskonnas ja tööõnne loomisele.