Lutsar: Kes need lapsed on, kes ravile ei jõua?

Lutsar kirjutab Postimehes, et endise lastearstina ja ka praegu süsteemi hästi tundva inimesena luges ta rohkem kui üllatusega Postimehest riigikontrolli auditit kajastava artikli pealkirja "Paljud Eesti lapsed ei jõua õigel ajal ravile". Kes need lapsed on, kes ravile ei jõua? Mis on need haigused, mida ei diagnoosita? Mis nendest lastest, kes ravile ei jõua, edasi saab? Kas selle auditi metoodikaga on võimalik niisugusele järeldusele jõuda? Kas Eesti lastele pole tõesti arstiabi kättesaadav?Ainukeste haiguste/seisunditena on artiklis mainitud söömis-, aktiivsus- ja tähelepanuhäiretega lapsi, see aga ei tohiks viia üldistusteni.Mitmed uuringud on näidanud, et Eesti iseseisvusperioodil on lastele osutatav arstiabi teinud olulise kvaliteedihüppe ja laste tervis paranenud. Näiteks imikute suremuse osas, mis näitab nii ühiskonna kui ka arstiabi arengutaset, on Eesti maailma paremuse tipus. Ka üldine vaktsineerituste hõlmatus on oluliselt parem, kui see oli endises Nõukogude Liidus.Selle taga on paljude Eesti arstide ennastsalgav töö, aga muidugi ka ühiskonna teadlikkuse tõus. Teisalt on heaoluühiskond toonud uusi probleeme nagu rasvumine, käitumis- ja tähelepanuhäired.Artiklis toob riigikontrolör näite, et kasvanud on vastutustundetute lastevanemate hulk, kes on keeldunud laste vaktsineerimisest. Terviseameti kodulehelt aga selgub, et 2014. aastal oli 0–14-aastaste laste vanemate hulgas vaktsineerimisest keeldujaid 2,8 ja 2015. aastal 2,9 protsenti. See tähendab, et vaktsinatsioonidega hõlmatus on üle 97 protsendi. Isegi kui keeldujate arv on aastate jooksul suurenenud, on nende lapsevanemate hulk marginaalne. Laste madala vaktsineerituse taseme pärast ei peaks ei arstid, tervishoiusüsteem ega ka lapsevanemad praegu muretsema.Täismahus arvamuslugu Postimehes.