Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Eesti 100: kuidas meie tervishoid jalgadele tõusis
Rahvatervise edendamist tuli iseseisvunud Eestil alustada paljuski tühjalt kohalt. Raskustega võideldes said noore riigi arstid ja õed jagu nakkushaigustest, taltsutasid tuberkuloosi ning parandasid imikute ja emade eest hoolitsemist.
Tervishoiuorganisatsiooni korrastamine Eesti Vabariigis algas 1918. aasta lõpul tervishoiu peavalitsuse loomisega siseministeeriumi juurde. Peavalitsust hakkas juhatama Konstantin Konik, keda võib pidada ka Eesti tervishoiu süsteemi loojaks. Peale Vabadussõja lõppu määrati kindlaks tervishoiu peavalitsuse, arstide ja ülikooli koostöö põhimõtted, millele rajati noore vabariigi oma tervishoiuorganisatsioon. Tegelik töö kohtadel pidi jääma linna- ja maavalitsuste tervishoiuosakondadele linna ja maa-arstide juhtimisel.
Seeniorkirurg Helbe Merila oli rahvavaenlastest arstide tütar, kes Eesti kommunistide kiusamise eest pages õppima hoopis... Moskvasse. Sealsete karmide elamistingimuste kirjeldused on samavõrra köitvad kui uskumatud.
Seeniorkirurg Hubert Poola mälestused ei jõudnud küll kirurgide elulooraamatusse, kuid tema lese loal avaldame need siinkohal ikkagi. Noore arstina Vastseliinas sõitis ta haigete juurde noore täkuga. Pensionieas hakkas FIEks ja nõustas patsiente Viimsis. Meie seas lahkus ta eelmisel sügisel.
40 aastat tagasi - 7. mail 1974 - toimus Tartus Eesti esimene operatsioon südame pärgarteritel, milleks ettevalmistus oli kestnud kümme aastat, kirjutab Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst-konsultant professor Toomas-Andres Sullinghaigla uudisteküljel.