Psühhiaatrias on puudu eelkõige vaimse tervise õdedest

Diagnoosime psüühikahäire, kui see hakkab segama inimese igapäevast toimetulekut tööl, suhetes ja elus laiemalt. Samas me kõik tunneme elus aeg-ajalt sümptome, mis võivad olla mõnele psüühikahäirele omased – ärevust, hirmu, kuid eraldiseisvana ei ole need veel psüühikahäired. Diagnoosi panemiseks on lisaks sümptomitele on vaja teada ka kulgu ja kui häirivad need inimesele on.

Enamik jõuab ikka vabal tahtel ja omal soovil. Väike osa võib-olla ka kellegi teise tahtel.

Psühhiaatria on üks väheseid valdkondi, kus on võimalik inimest ravida ka ilma, et ta ise selleks soovi avaldaks, kuigi see on seadusega väga selgelt piiritletud ja limiteeritud. Valdav osa inimesi jõuab kohale ikka siis, kui nad tunnevad, et neil võiks abi vaja olla.

Kindlasti ei ole õige arvata, et kõik inimesed, kes psühhiaatri poole pöörduvad, on ainsad, kes psüühikahäirete all kannatavad. Me ei tohi mingil juhul ära unustada, et nende inimeste hulk, kellel on üks või teine psüühikahäire ja nende arv, kes tegelikult ravile pöörduvad, erineb suuresti. Selle kohta on tehtud ka tõsiseltvõetavaid uuringuid. Näiteks vaid iga teine tõsisem depressioon või ärevushäire jõuab kas psühhiaatri või mõne teise eriala arsti vaatevälja, kes siis diagnoosi paneb.

Mõne häire puhul võib see ravilõhe olla päris suur. Sõltuvushäirete puhul arvatakse, et ligi 80 protsenti sõltlastest ei pöördu kunagi spetsialisti poole ja ei saa mingisugust abi. Selles mõttes on väga ohtlik öelda, et kui meil on aastases tervisestatistikas üks või teine psüühikahäire sellise või teistsuguse levimusega, et see siis peegeldabki tegelikku olukorda. Paraku ei peegelda.

Kaduvväike on võib-olla liialdus, aga suur hulk tõepoolest ei pöördu või vähemasti nad ei saa abi. Eks arsti poole ikka pöördutakse, aga seda tehakse teiste probleemidega ja sugugi mitte alati ei tule nende tagant sõltuvus välja.

Kindlasti on sõltuvuse korral päris suur takistus üldine suhtumine. Kas ühiskond seab sõltlasele näiteks mingeid piiranguid, mis võivad tal tekitada mõtte, et ehk ei ole abi otsimine siiski kõige mõistlikum.

Aga kui me võtame teise äärmuse - tõsise psüühikahäire nagu psühhoos, mille puhul inimese käitumine ja kogu tema olek on väga tõsiselt häiritud, siis arvatakse samuti, et umbes 30 protsenti ei jõua elu jooksul kunagi selle häirega arstini ega saa abi. Psüühikahäirete valdkond on selles mõttes suhteliselt omamoodi.

Õige ta ju on, et psüühikahäiretel on veel üks omaette iseloomulik tegur see, et väga mitmete häirete puhul inimese enda haiguskriitika ei ole kõige parem. Mainisime ennist psühhoose, mille puhul inimene ei pruugi endale üldse teadvustada, et ta on haige. See ei ole sugugi alati nii, aga arvestataval osal psühholoogilistest haigetest võib see probleem olla.

Teine näide on muidugi inimene, kellel võib olla tõepoolest sedavõrd sügav meeleoluhäire, et ta ei jõua, ei jaksa ega taha. Ta on ka kaotanud igasuguse lootuse, et keegi teda üldse võiks aidata ja ka see piirab abi otsimist.

Kui me püüame psühhoosi hästi lihtsustatult kirjeldada, siis see oleks sellist tüüpi psüühikahäire, kus inimese arusaam maailmast ja maailmataju on tõsiselt häiritud. Tal võib olla ebareaalseid elamusi ja veendumusi. Inimese käitumine võib olla väga sageli juhitud veendumustest või tajudest, mida teised tema kõrval sugugi sama moodi ei näe.

Väga sügav armumine on ka kindlasti selline jõud, mis sarnaneb paljuski psühhoosiga. Arvan, et need piirid on arstide jaoks siiski suhteliselt selgelt paigas.

Kui me võtame skisofreenia, siis diagnostilised kriteeriumid on suhteliselt täpsed ka muude parameetrite osas, kui ainult see, kuidas ta käitub, mida räägib või kuidas tajub. Väga oluline on ajaline kriteerium - kui kaua häired on kestnud. Paneme diagnoosi ikkagi pärast pikka jälgimisperioodi, mis võib olla mõne häire puhul aasta. Loomulikult käsitleme häiret kui haiguslikku seisundit algusest peale ja püüame seda ravida ning teemegi seda tihtipeale edukalt. Täpse diagnoosi paneme välja ikkagi alles siis, kui esimestest sümptomitest on möödunud kindel aeg. Pealtnäha on psühhiaatri töö tõesti mõnevõrra erinev sellise arsti tööst, kes saab kasutada aparatuuri ja analüüse. Meie diagnostika põhineb väga palju jälgimisel ja mõttetööl, milles on nii oma head kui ka vead.

Võib-olla jah me oleme natukene lähemal kunstile kui mõni teine valdkond, kus on väga täpset tehnilised vahendid.

Valdav osa pöördub Eestis siiamaani psühhiaatri poole otse, kuna perearsti suunamiskirja pole vaja. Sellelgi on oma head ja vead. Nagu üldiselt teada, siis ravijärjekorrad on väga pikad ja tagantjärgi vaadates võiks öelda, et nii mõnigi inimene oleks perearstilt hoopis varem abi saanud, aga ta eelistab oodata suhteliselt kaua, et pääseda kitsama spetsialisti vastuvõtule. Eks see ole natuke valiku küsimus ja natuke ka usalduse küsimus. Eesti inimene tahab reeglina minna kohe väga kvalifitseeritud ja hea spetsialisti juurde, mistõttu ollakse valmis ka väga pikalt ootama.

Päris kindlasti on ka sellel oma roll. Psühhiaatria on üks valdkond, kus inimesed tahaks väga, et arst ei oleks väga lähedane tuttav või lähedase kogukonna liige.

Eks siin ole väga erinevad tasandid, kuid ma ei mäleta juhtumit, kus inimene ilma põhjuseta oleks pöördunud. Kindlasti on põhjus alati olemas. Künnis on piisavalt kõrge ja ma julgen väita, et inimesed ei kipu tulema lihtsalt niisama juttu ajama, vähemasti mitte psühhiaatriga.

Meie üks probleem ongi see, et psühhiaatri poole pöördutakse ilma esmase filtrita, mida muidu teeb tervishoius perearst. Mõnele probleemile saaks efektiivse lahenduse juba perearsti tasandil ja mõned lahendused võiksid tulla hoopis sotsiaalhoolekandest.

Kui võrrelda täiskasvanute psühhiaatriat laste ja noorukite omaga, siis laste ja noorukite puhul teeb esmase vastuvõtu sageli vaimse tervise õde, kes kaardistab olukorra. Tema oskab suunata inimese juba otse õige spetsialisti juurde.

Täiskasvanute puhul sellist süsteemi pole ja sellele on väga lihtne põhjus – meil ei ole kuigi palju vaimse tervise õdesid. Seega ei muudaks suurt midagi ka see, kui haigekassa näiteks ühel päeval teataks, et psühhiaatri juurde ei pääse muidu, kui kõigepealt tuleks pöörduda õe vastuvõtule.

Võimalik, et vaimse tervise õde polegi igal pool hädavajalik, kuid süsteem töötaks väga hästi suuremates linnades, kus on erakorraline vastuvõtt. Inimesed pöörduvad ju väga erinevatel põhjustel – kes tahab retsepti pikendada, kes just nüüd ja praegu arsti poole pöörduda – loomulikult oleks selline triaaž täiesti omal kohal.

Teen oma erialale ülekohut, kui ütlen, et me ainult vaatleme ja kuulame. Ka psühhiaatria käsutuses on tänapäeval pisut uurimismeetodeid, mis lähevad juba täiesti tehnilise poole peale. Rääkimata sellest, et me püüame inimest käsitleda kui tervikut, siis me kindlasti vaatame, kas tema kaebused ei ole äkki hoopis mõnest kehalisest haigusest tingitud. Näiteks kilpnäärmehaigus võib inimese samuti väga ärevaks või hoopis depressiivseks muuta. Me ei tohi ka selliseid olukorda maha magada. Näitena arengust võib tuua geeniteste, mille abil me saame sobivamaid ravimeid valida. Samuti on meil digitaalseid diagnostilisi programme, mis aitavad näiteks kognitiivseid häireid uurida.

Aga jah, tuleb tunnistada, et arvestatav osa meie tööst on kuulamine ja selle põhjal järelduste tegemine

Tänapäevane ravi püüab integreerida erinevaid võimalusi ja me lähtume ka sellest, et inimese probleemid ei alga ainult tema aju biokeemiast. Ravis peame kõik aspektid kokku võtma ja püüdma eduka raviplaani teha. Kui meil on väga selgepiiriline meeleolu- ja ärevushäire, siis tänini on esikohal formakoteraapia. Kui aga kaebused on tingitud inimeste vahelistest suhteprobleemidest – tema häälestatusest, mõttemudelitest ja mallides, mida me võime nii meeleolu kui ka ärevushäirete puhul sageli kogeda, siis oleks esmaesmavalik pigem psühholoogiline sekkumine. Siia kuuluvad psühhoteraapia ja nõustamine. Sõltuvushäirete puhul eeldame, et inimesel endal on piisav arusaamine ja võimekus oma käitumist muuta, sest rohu andmisest või psühholoogilisest lähenemistest üksi ei piisa. Kõiki neid aspekte arvestades püüame teha raviplaani.

Meie valdkonnas ei ole ravisoostumusega väga palju teistmoodi kui mujal. Me kindlasti püüame arvesse võtta inimese hoiakuid ja arvamusi ning arsti asi ongi raviplaan ja põhimõtted patsiendiga läbi arutada. Inimesed on ju tulnud abi saama ja nende hoiakud on väga olulised. Kindlasti on oma roll sellel, kuidas arst suudab erinevaid ravivõimalusi selgitada. Kuigi tänapäeval on väga palju informatsiooni kättesaadav, ei saa me eeldada, et inimese enda pädevus ja kogemused oleksid sama suured kui arstil. Kui inimene ütleb, et ta ei taha mingit keemiat süüa, siis sellega tuleb igal juhul arvestada.

Kust läheb piir? Põhjamaides on psühhiaatriliste seisundite raviks osakondi, kus ravimeid ei pea võtma, kui ei soovi ja enamasti need inimesed, kes sinna on läinud, ei soovi seda. Mul puuduvad sellise raviga küll isiklikud kogemused. Tegemist on paljuski poliitilise otsusega, kus on väga selgelt öeldud, et inimese enda tahe on primaarne.

Seal ravitakse väga tõsiseid psüühikahäireid. Selles mõttes pole seal ei kuurort ega sanatoorium, kuhu minnakse puhkama. Seda mudelit kasutatakse vaid üksikutes riikides ja on suhteliselt kallis. Samuti ei oska ma selle efektiivsuse kohta kuigi palju öelda.

Meie püüame inimesele ikkagi selgeks teha olukordi, kus ravimeid oleks mõistlik kasutada ja jälgida siis jõudumööda ka ravimikasutust.

Toon siia näite, et kuni eelmise sajandi 50.-60. aastateni, kus meil tõepoolest ei olnud ravimeid, millega ravida ei meeleoluhäireid ja psühhoose, olid jõukamates riikides väga suured psühhiaatriahaiglad täis inimesi, kes elasid seal aastaid, kui mitte kogu elu. Ravimite kasutuselevõtt tõi kaasa selle, et haigetest tühjenesid terved haiglalinnakud. Enamus tänapäevasest psühhiaatrilisest ravist toimub kogukondlikes ja kodustes tingimustes ning hädavajalik haiglas viibimine on pigem erand kui reegel. Loomulikult ei ole ravim mingi imevahend ja väga palju sõltub ka inimese hoiakutest.

Kindlasti on selliseid häireid, mis avalduvadki juba suhteliselt varases lapseeas – näiteks autism ja aktiivsus-tähelepanuhäire. Nende puhul on tõenäoliselt oluline nii-öelda kaasasündinud eelsoodumus. Siia alla kuulub intellekti areng ja üksikud asjad veel. Suhteliselt varakult võivad avalduda ka meeleoluhäired. Näiteks ärevushäireid on lastel päris palju. Kohanemishäireid - laps läheb kooli, kus teda ootavad suured nõudmised. Perekonna lahkuminek. Tegelikult jagunevad psüühikahäired kogu elukaarele. On tõesti perioode, kus neid on võib-olla natuke rohkem, kuid me ei saa väita, et oleks väga rahulikke perioode või selliseid, kus me võiks väita, et nüüd ei saa enam midagi juhtuda.

Eluea pikenemisega tulevad paratamatult häired, mis on lihtsustatult öeldes seotud aju taandarengu või dementsusega. Sellised teemad tõusevad üha rohkem päevakorda. Jah, me võidame meditsiiniga aastaid juurde, kuid selle tagajärjel lisandub inimesi, kellel teatud vanusest alates on probleeme mälu, tähelepanu ja kohanemisega - kognitiivsete häirete hulk kasvab tohutult.

On ka lapseea skisofreenia vorme. Selles mõttes neid niimoodi vastandada ei saa. Me ei tea paljude häiretega skisofreenia ja ka teiste psühhooside kohta piisavalt palju, et sellele küsimusele lõplikku vastust anda. On teatud eluetapid, kui need haigused avalduvad suurema tõenäosusega ja noorukiga ehk varane täiskasvanuiga on selline periood, mis on inimese elus suhteliselt nõudlik ja stressirohke. Sinna jääb ju ka see aeg, kus proovitakse võib-olla esmakordselt mõnuaineid ja uimasteid, millel on samuti oma roll häirete avaldumises

Ühe näitena küll. Paraku maailma kogemus näitab, et seal, kus kanepi kasutamine hakkab rohkem levima, tuleb ka psüühikahäireid natuke varasemas faasis välja.

Me ei oska lõplikku vastust anda. Tõenäoliselt on seal väga palju sellist salapära, mida me ei oska seletada vaatamata tänapäeva teaduse võimalustele. Me ei tea näiteks sedagi, miks igas ühiskonnas on mingi kindel protsent psüühikahäiretega inimesi. See viitab, et seal taga peab olema siiski väga selge geneetiline muster, kuid me ei ole suutnud kindlat valemit leida.

See on kõikides arenenud riikides üsna sarnane. Vahe tuleb vaid sellest, kui hea on diagnostika ja kas inimesed pääsevad ravile. Kui võtta riik, kus meditsiin on olematu, siis seal on kindlasti ka skisofreenia esinemissagedus madal - need inimesed lihtsalt ei jõua arstini. Riikides, kus arstiabi on piisavalt heal tasemel, on protsent üsna sarnane.

Paraku on tihtipeale nende somaatiline tervis võrreldes muu elanikkonnaga kehvem. Siin on ka tõsine probleem nende inimeste aitamisel - kogu nende kehaline tervis tuleks natukene paremasse vormi saada, sest paraku iseloomustab neid märksa kõrgem haigestumus kardiovaskulaarhaigustesse ja keskmisest varasem suremus.

Tõenäoliselt mitte. Oma roll on ka inimese elustiilil, mis on tihtipeale passiivne. Osaliselt on kindlasti süüdi ka ravimid. See on kindlasti ühiskonna jaoks omaette teema.

Paljudel juhtudel see nii on, kuigi me ei saa eitada, et ka psühhooside ravis on võimalusi, kus häire möödub ja kus ravi tulemused on sedavõrd efektiivsed, et mõne aja pärast saab ravimid ära jätta. Kuid on ka kolmas variant, kus vaatamata ravile psühhoosi väga hästi kontrolli alla ei saada. Tänapäeval juhtub seda siiski üha vähem. Kuigi psühhiaatria on kahjuks vaeslaps tänapäeva mõistes personaalmeditsiini osas. Kui näiteks onkoloogias saab vastavalt geenimustrile ravimi disainida, siis psühhiaatrias selliseid võimalusi veel ei ole.

Jah, teatud ravimite puhul me suudame paremini ennustada ravivastet või ravimi sobivust. See on suhteliselt kiiresti arenev valdkond. Kui me varem piltlikult öeldes tegutsesime pigem katse-eksituse meetodil, siis tõenäoliselt saame sellised vahendid, millega suudame ennustada, milline ravim võib patsiendile paremini sobida.

Psühhiaatrias on viimastel aastakümnetel olnud ravimiarendus suhteliselt tagasihoidlik ja läbimurdelisi uusi ravimvorm ei ole tulnud. Kindlasti on aga märksa vähemaks jäänud kõrvaltoimeid. On tulnud hea biosaadavusega depooravimid, mida kasutame pikaaegses ravis. Patsiendid taluvad neid märksa paremini kui ehk varasemaid.

Reeglina on need süstitavad ja manustada tuleb sõltuvalt ravimist paari nädala või kuuajalise vahega ehk kaob oht, et inimene unustab ravimit võtta. Samuti koormab see organismi natuke vähem. Depooravim on igati tänapäevane. See on ka koht, kus meil on olnud haigekassaga aastaid väike diskussioon, kas need uued kaasaegsed ravimid on oma hinda väärt. Meie oleme veendunud, et nad on, kuna inimesed kasutavad neid parema meelega. Need ravimid koormavad vähem süsteemi. Teisalt väidab ametnik, et sellesama molekuli me saaksime kätte kümneid kordi odavamalt, kui inimene seda rohtu lihtsalt suu kaudu võtaks. Nii me siis vaidleme.

Meie tänapäevane tervishoiujuhtimine on majandusele orienteeritud ja kõiki otsuseid tuleb hästi põhjendada. Ma ei ütle, et ravi oleks Eestis täiesti kättesaamatu, kuid ma arvan, et siin on tohutu arenemisruum.

Räägime sadadest eurodest, mitte suurematest summadest ehk me ei saa siin võrrelda väga kallite onkoloogiliste ravimitega, mis maksavad kümneid tuhandeid.

Ravimi kättesaadavuse mõttes on aga hoopis logistiline pool keeruline, sest inimene peab süsti saamiseks minema mõnda suuremasse haiglasse. Tegelikult on kogu maailmas psühhiaatria liikunud suurtest haiglatest välja perearstide kätte ja puudub loogika, miks meie inimene peaks käima sellist ambulatoorset teenust saamas haiglas. Ma olen täiesti veendunud, et perearstisüsteem on suuteline tegelikult sellega päris hästi toime tulema, kui neil on selle jaoks piisav tugi.

Psühhiaatriahaiglad on meil Viljandis Jämejala osakond, Pärnu haigla juures ja Ida-Virumaal eraldiseisev Ahtme haigla.

Jah, Narvas oli pikka aega ka oma osakond, aga kahjuks see suleti, kuna leiti, et pole majanduslikult eriti mõttekas. Nii need arengud Eestis paraku käivad.

Kui ma psühhiaatrite seltsi juhatuses olin, siis meie üks põhimõte oli Ida-Virumaa olukorda veidi teistsugusena arendada kui see praeguseks on välja kujunenud. Ida-Virus peaks olema tugev psühhiaatriakeskus ja meie ootus on, et tulevikus on just nimelt keskhaigla juures tänapäevane psühhiaatria muu meditsiiniga väga tihedalt seotud ja ei ole mingisugust eraldi üksust, nagu 50 või 100 aastat tagasi. Ma loodan, et tulevikus jätkub vahendeid, et Ida-Viru keskhaigla juurde ikkagi tugev psühhiaatriameeskond kujundada ja ka voodikohad luua, et kogu abi oleks kättesaadav kohapeal. Olgem ausad, ei ole päris normaalne olukord, kus me võib-olla 10 aasta pärast peaksime neid haigeid hakkama sõidutama sadade kilomeetrite kaugusele Tartusse või Tallinnasse olukorras, kus nad võib-olla vajavad ravi väga ägeda seisundi tõttu. See teekond ei ole teps mitte meeldiv.

Eesti tervishoiukorraldus on läinud sellist omamoodi rada ja seda juhitakse vägagi liberaalselt, ehk siis haiglatel on väga suur otsustusõigus, milliseid teenuseid endale kujundada. Ühtepidi on see väga hea, sest annab võimaluse konkurentsiks ja mina usun küll, et konkurentsis liigub areng pigem edasi kui tagasi. Miinus on aga see, et sellised suured haiglad oskavad väga hästi raha lugeda ja nad teavad, et psühhiaatria ei ole väga profiitne valdkond, kuna seal on väga palju personali. Seal on ka probleemsed ja ehk teistsugused patsiendid, kui tavapärased, kes ise tahavad ravile tulla.

Ütleme nii, et see marginaal, mida võib-olla haigla juhataja suudab näha, ei ole kogu seda vaeva väärt. Tänapäeva meditsiiniäris on väga palju aparatuurset tegevust ja selle peale käib tugev konkurents. See on võib-olla koht, kus riigil oleks põhjust mõelda. Enamik riike püüab vaimse tervise valdkonda toetada just sel põhjusel, et see tegelikult ei ole väga konkurentsivõimeline.

Kõige suurem kulu on ikkagi inimene ja personalikulu on tänapäeval kindlasti juhtiv probleem kõigis valdkondades. Eestis on meditsiinipersonali suur puudus ja see jääb ka sellisena olema. Me võime siin pidada igasuguseid plaane, aga et meil oleks lastepsühhiaatreid sama palju kui Soomes, mis on maailma täielik tipp, seda ei saa olema.

Need inimesed, keda me saame kasutada, on meil praegu juba olemas. Arsti ettevalmistus kestab endiselt kuus aastat ülikooli pluss neli aastat residentuuri ja sealt veel edasi. Me saame juba praegu täpselt öelda, milline saab Eesti psühhiaatria olema aastal 2030 – mitte parem kui praegu. Kuid alati võib minna ka teisiti – me asume selles maailma osas, kus konkurents tööjõule on ääretult suur ja meid ümbritsevad riigid võtavad suurima heameelega tööle meie arste-õdesid, sest ka neil on tööjõupuudus. Põhjanaabritega on meil ka keeleline lähedus ja kuna psühhiaater töötab paraku keelega, siis on selge, et surve jääb ja meie võimalused personali mõttes olukorda parandada ei ole väga optimistlikud. Siinjuures tahaksin rõhutada, et psühhiaatriast rääkides oleme enam-vähem Euroopa keskmisel tasandil - meil ei ole väga suurt psühhiaatrite defitsiiti praegu veel, kuid see on süvenemas, sest meil on arvestatav hulk psühhiaatreid pensioniealised ja mõned nendest väga sügavas pensionieas. Nad on väga tublid ja töötavad, aga see lõhe tuleb ühel hetkel täita.

Väga suur vahe on meil aga õenduse tasandil. Soomes ja ka teistes Põhjamaades kasutatakse väga palju õdesid ja seal on meil vahe ikka kordades. Just õdedega saaksime vaimse tervise teenuse kättesaadavust väga palju parandada.

Vaimse tervise õdesid peaksid tervishoiukõrgkoolid koolitama ka mujal kui Tallinnas ja Tartus. See on võti, mida tuleks jõulisemalt kasutada ja on palju valdkondi, kus me saame head professionaalset abi just nimelt keskmeditsiinipersonali abiga otsustavalt parandada – näiteks sõltuvushäirete ja väga paljude krooniliste häirete korral, mis vajavad patsiendi pikemaajalist jälgimist.

Kui perearstireform käivitus, siis me väga lootsime, et uues perearstimeeskonnas hakkab kohe algusest peale olema ka vaimse tervise õde. Vaimne tervis on meil ju kõikjal ja perearstil oleks väga vaja ühte spetsialisti, kes teaks täpsemalt, kuidas süsteem töötab ja kuhu inimene abi saamiseks saata ning kes oleks võimeline tegelema patsientide pikaajalisema jälgimisega. Paraku jäi see esimesest ringist välja, kuid me loodame väga, et ehk ikkagi lähiaastatel leitakse mingi lisaressurss. Tean, et perearstid ise ka väga sooviksid seda. Kuna psüühikahäired on väga pikaajalised, siis ei ole väga reaalne, et inimene käib kogu elu psühhiaatri juures – teatud etappidel peaks ta abi ja toetuse saama siiski mujalt. Eraldi teema on ka vanemaealised, kelle puhul me näeme uute psüühikahäirete tulekut – siin oleks vaimse tervise õest väga palju abi. Ei saa unustada, et meil on vananev elanikkond.

Kui me vaatame jällegi meie naaberriike, kus perearstidel on suurem vastutus ja kohustus vaimse tervise valdkonnaga tegeleda, siis seal on neil selleks ka rohkem aega ette nähtud. Seega lahendus ei ole saatekirja andmine. Perearstile tuleb ikkagi tööjõudu ja aega juurde anda ning kindlasti ka juhiseid, kuidas ühes või teises olukorras käituda. Iseenesest on Eesti perearstimudel väga hea, kuid peab saama ka mingisuguse hulga ressurssi. Me ei saa kogu aeg eeldada, et perearst on suuteline 24/7 tootma üha paremat meditsiini samade vahendite juures.