Psühholoog meedikutele: pea selge ja jalad maas!

Tuleks hoida pea selge ja jalad maas. Selleks võiks eristada praktilisi ja hüpoteetilisi probleeme. Kui puutume kokku hirmutavate uudistega, siis tasub endalt esmalt küsida, kas ma saan midagi teha olukorra parandamiseks? Praegu on võimalik tegutseda riiklikke ja oma haigla, asutuse, organisatsiooni juhtnööre järgides. Kui muremõte on hüpoteetiline ja seda pole võimalik lahendada konkreetse tegutsemisega, siis tuleks see kõrvale heita. Selleks on mitu erinevat viisi.

Viirus on nähtamatu ja võib kulgeda asümptomaatiliselt või olla veel peiteperioodis, see teeb olukorra arusaadavalt ärevamaks. Teatav ohutunne on meile kasulik, sest evolutsiooniliselt on see taganud meie ellujäämise. Praegusel ajal oleme huvitavas olukorras, kus füüsilist keha saame kontrollida kohati ehk isegi vähem (koroonaviiruse eest, kui tuleb jätkata tööd eesrindel) kui oma vaimset tervist. Me saame suunata end mõtlema teisiti ja seeläbi rahuneda, keskenduda igapäevasele toimetulekule.

Kahjuks tõesti ei ole kõigil võimalik olla praktilisel moel olemas enda lähedastele. On aga siiski asju, mida saab teha – toetada läbi kõnede, huvi tundmise. Distantseerumine on ju füüsiline, mitte sotsiaalne, suhtlemist ja toe pakkumist saab jätkata. Samuti tuleks endale ja lähedastele toetamist avaldades meelde tuletada, et ühel hetkel saab ka viirus läbi ja olukord leeveneb, me tuleme sellest välja, see on ajutine.

Kindlasti tuleks võtta aeg lihtsalt puhkuseks, sest liigne muretsemine nõrgestab immuunsüsteemi. Tervishoiutöötaja teab seda hästi, et stressi korral kortisooli tase veres tõuseb ja pikaajaliselt mõjub haigusest taastumisele pärssivalt. Tuleb võtta aega puhkuseks ja taastumiseks, internetis on rohkelt ideid, kuidas seda teha. Endalt võib küsida, mis on mulle varem meeldinud, mis on selline rahulik tubane tegevus, hobi, lõõgastus.

Mõtete suunamise tehnika mõttes võiks endalt uurida, kas see, et ma muretsen haiguskulu pärast, muudab seda haiguse kulgemist paremuse poole või mitte. Kui mitte, siis on see muretsemine ju mõttetu, see on kasutu ja ehk isegi kahjulik, kui läheb liiale. Sellise enesega arutlemise lõpetuseks võib veel öelda „Stopp“ enda negatiivsetele mõtetele ja asuda millegi meeldivama poole.

Triin-Ketlin Siskat saab kuulata ja talle küsimusi (ette) esitada 16. aprillil veebiseminaril tervishoiutöötajate vaimse tervise hoidmisest. Osalus maksab 25 eurot ja registreerida saab siit.