Sõõru: unehäired diagnoositakse sageli juba koos tüsistustega

Vahel ei jõua arsti juurde patsient, vahel ei oska probleemi leida meditsiinitöötaja.

Unehäireid esineb elanikkonnas väga sageli. Lääne-Euroopas on vanemate kui 15aastaste seas tehtud uuringu kohaselt unehäired 31% inimestel. Täpsed andmed Eesti kohta puuduvad, ilmselt on levimus sarnane. Teine oluline teema on unehäire teadvustamine.

Ligi pooled unehäired on jätkuvalt magamistoa ukse taga. Lisaks jäävad unehäired tähelepanuta ka arsti vastuvõtul mittespetsiifiliste päevaste (nt väsimus, kognitiivsed raskused) ja öiste (nt norskamine, voodis vähkremine) sümptomite tõttu või jäävad kaasuvate psühhiaatriliste ja kehaliste haiguste varju. Esinemissageduse kahanemise järjekorras reastan unehäirete grupid: unetus, uneaegsed hingamishäired, uneaegsed liigutushäired, liigunisus, une-ärkveloleku rütmi häired ja parasomniad.

Hea uni on määrava tähtsusega meie päevasele enesetundele, töövõimele ja meeleolule. Und mõjutavad väga erinevad tegurid, sh töö- ja elukorraldus. Enamik inimesi on kogenud elu jooksul une lühiajalist häirumist, näiteks seoses tööpinge, stressi või leinaga. Lühiajaline unetus on üldse kõige sagedasem uneprobleem igas vanuses inimestel. Unehäired võivad aga kesta ka pikemat aega, häirides nii päevast toimetulekut kui üldist tervist.

Lisaks on leitud, et 25% inimestest ei kohane vahetustega ja öötööga kunagi. Liiati kätkeb vahetustega ja öötöö endas nii lühiajalisi kui pikemaajalisi terviseriske. Kaldun arvama, et mõned inimesed valivad töö alateadlikult oma kronotüübi alusel, näiteks varajased ärkajad võivad olla raadiotöötajad ja pagarid. Ka on leitud, et „hommikutüüpi“ meditsiinitöötaja teeb õhtustes vahetuses enam vigu töös. Mitu tööga seonduvat otsust tehakse sageli aastaid hiljem, kui juba (tervise) probleemid käes.

Une kvaliteeti mõjutavad erinevad tegurid ja unehäirete kujunemist mõjutab muuhulgas geneetika. Uneaega peab alati väärtustama, heaks uneks ettevalmistusi tehakse ärkveloleku ajal. Tõenduspõhised soovitused on lihtsad: normaalne kehakaal, füüsiline aktiivsus, alkoholi tarvitamise piiramine, unehügieen, vaimne tasakaal. Unevõlal ei tohi lasta kuhjuda ja apteekriga saab nõu pidada. Sageli diagnoosime unehäire siiski liiga hilja, kui tüsistused käes (näiteks uneapnoe korral). Une häiritust ei pruugi unehäire all kannataja ise tajuda, eriti kui ta elab üksi. Kui päevane väsimus ja tukastamised häirivad nii päevast toimetulekut kui üldist tervist, on aeg abi otsida unemeditsiini spetsialisti juures.

Milliste meditsiinispetsialistidega teevad unearstid koostööd – mis on näiteks need diagnoosid, mille korral on vajalik ka unearsti konsultatsioon?

Eestis hetkel unearste ei koolitata ja eriala loodud ei ole. Unearstiks nimetavad end arstid, kes on edukalt läbinud Euroopa Uneuurijate Seltsi poolt läbiviidava somnoloogi eksami. Kuigi Eestis on unearste vähe, on meil unehäirete diagnostika ja ravi küllaltki kättesaadav.

Unehäired esinevad sagedamini koos psühhiaatriliste, südame-veresoonkonna, neuroloogiliste, pulmonoloogiliste ja kõrva-nina-kurgu haigustega. Unehäiretega patsientidega puutuvad igapäevaselt kokku peaaegu kõikide erialade arstid ja meditsiiniga seotud erialade esindajad. Kui me oleme valmis diagnoosima unehäireid õigeaegselt ja korrektselt, saab rakendada võimalikult varakult ka asjakohaseid sekkumisi.

Ravijuhend „Täiskasvanute unehäirete esmane diagnostika“ valmis 2019. aastal ja on esimene põhjalikult läbiarutatud ja laialdaselt kasutamiseks mõeldud ravijuhend. Seda juhendit oodati pikka aega. Tööga peale hakates selgus, et kogu unehäirete temaatika ei mahu ühe ravijuhendi kaante vahele, seega piirdusime vaid esmase diagnostikaga. Ravijuhendi tegemine võttis aega 3 aastat ja mul on hea meel, et põhituumik töös kaasa lõi. Ma arvan, et valminud juhend on paljudele teejuht unehäirete maailma.

Kuigi eelduslikult võiks ravijuhend olla abimeheks kiirete küsimuste lahendamisel, soovitan juhendi huvilistel enne „kiiret kasutamist“ läbi lugeda. Julgen tõdeda, et juhendi autorid said ka ise targemaks.

Mitmed koolitused on viibinud seoses kevadise COVID-19 puhanguga, seetõttu on tagasiside veel vähene. Olen seda meelt, et me vajame konkreetseid ja lihtsaid lahendusi.

See sõltub erinevatest teguritest. Millal teadvustab patsient, et ta ise oma unehäirega hakkama ei saa ja millal ta otsustab pöörduda arstile? Soovitame patsientidel abi otsida, kui ühe kuu jooksul rakendatud eneseabi on olnud efektita. Teiseks, kuidas kujuneb patsiendi ja esmatasandi arsti suhtlus patsiendi unehäire teemal? Millised unemeditsiini teadmised on arstil, kas unehäiret osatakse kahtlustada? Kolmandaks, mis saab unehäire all kannatavast patsiendist edasi? Unehäired jäävad sageli tähelepanuta. Samas kroonilised unehäired suurendavad mitmete haiguste riski ja mõjutavad töövõimet ning sotsiaalseid- ja peresuhteid.

Olete eelseisva unemeditsiini konverentsi kava koostaja – miks sai ettekannete ja teemade valik just selline?

Hea uni on kõigi unistus. Esimene interdistsiplinaarne unemeditsiini konverents toimus oktoobris 2018. Teisel konverentsil analüüsime, kuidas mõjutab une tervist vahetustega ja öötöö. Võtame sihikule meditsiinitöötajate une tervise, mitte ainult haiglas öötööd tegevate õdede ja hooldajate tervise. Räägime ka arstide unest. Teises sessioonis räägime naiste unest ja arutleme melatoniini teemal silmaarsti vaatevinklist. Kuulajad saavad ülevaate hambaravi võimalustest unehäirete ravis ja rahutute jalgade sündroomi tänapäevasest käsitlusest. Konverentsi viimases osas keskendutakse uneaegsetele hingamishäiretele. Selgitame, mis on CPAP-ravi juures oluline. Kui magad ise paremini, suudad ka patsiente efektiivsemalt nõustada.

Rohkem infot 16. oktoobril toimuva II interdistsiplinaarse unemeditsiini konverentsi kohta leiab siit.