Perfektsionism viib läbipõlemiseni

Järgneb katkend raamatust „Läbipõlemisepideemia. Kroonilise stressi pealetung ja mida me saame selle vastu ette võtta“.

Ilmselt aitab sellele kaasa ka stressitase, millega nad igapäevaselt kokku puutuvad, nende seas näiteks autonoomia kaotamine, kõrgemast juhtimisest tingitud piirangud, järjest tihedamalt ette tulevad kohtusse andmised ravivigade tõttu ning pädevuse säilitamine niivõrd kiiresti muutuval alal. Teadusajakirjas Bulletin of the American College of Physicians avaldatud artikli kohaselt võivad „need tegurid avalduda koosmõjus kirurgide seas tavapäraste psühholoogiliste isikuomadustega“.

Mick Oreskovich ja James Anderson kirjutasid: „Kirurge treenitakse selleks, et nad mitte kunagi ühtegi viga ei teeks, ning kui nad siis siiski mõne teevad, hakkab nende enda perfektsionism neid piinama: nad hakkavad end alavääristama ja isegi vihkama. Kõrgenenud vastutustundele lisanduvad süütunne ja endas kahtlemine ning see tekitab niigi keerulises olukorras omakorda lisastressi. Kahjuks ei suuda mõned kirurgid eristada perfektsionismi püüdlusest täiuslikkuse poole. Paljud teadlased on jõudnud järeldusele, et perfektsionism on üks nendest faktoritest, mis toob kaasa depressiooni, ärevuse, läbipõlemise või isegi enesetapu.“

Uuringus rõhutatakse, et perfektsionistidena kannatavad kirurgid sageli mitmete kognitiivsete moonutuste all: et neid väärtustatakse ainult nende õnnestunud operatsioonide tõttu, et mida paremaid tulemusi nad saavutavad, seda rohkem neilt oodatakse, ja et kui nad oma „sära“ kaotavad, siis ei ole kolleegid neile enam toeks. Sellise perfektsionismi tulemusena on nad oma saavutustega rahul vaid viivuks, neil tekib tunne, et nad ei ole auhindu ja tunnustust ära teeninud, ning püüd täiuslikkuse poole pole neile vajalik mitteisiklike ja ametialaste eesmärkide täitmiseks, vaid puhtalt selleks, et oma vaevatud psüühika tekitatud kannatustest pääseda.

Perfektsionism ei kuulu mitte ainult arstide psühholoogia juurde, seda esineb ka teistes samuti riskigrupis olevates ametites. Osekovichi ja Andersoni järgi on „perfektsionism üks peamistest läbipõlemist ette ennustavatest teguritest, kuna sellega käib tihti kaasas suurenenud vastutustunne, mis viib eneses kahtlemise ja süütundeni, mis omakorda viib jäikuse, põikpäisuse ja suutmatuseni oma ülesandeid teiste kanda jätta. Selliste käitumisviiside tõttu hakkab töö inimese elus omandama üha suuremat osatähtsust ning isiklikud suhted ja enesehool jäetakse töö tõttu kõrvale“.

Kui tabame endas ära enesele suunatud kriitilise kalduvuse perfektsionismile, siis peaksime Oreskovichi ja Andersoni väitel proovima järgmisi nippe.

1. Tee enda jaoks selgeks, mida annab inimeste, kohtade, asjade ja olukordade üle kontrolli omamine ja mida mitte: elu võib meile palju rohkem rõõmu pakkuda, kui loobume soovist kõike pidevalt kontrollida. Ilmselt on tegu keerulise väljakutsega, kuid läbipõlemise vältimiseks on see vajalik.

2. Mõista, mis vahe on enesetajul ja eneseteadlikkusel (enesetaju on see, mida me ise enda kohta usume teadvat, eneseteadlikkus on aga enda nägemine nii, nagu teised meid näevad). Need pildid ei ole samad, kuid mõlemad on tähtsad.

3. Õpi abi vastu võtma.

4. Hoolitse enda eest, et saaksid paremini teiste eest hoolitseda.

Perfektsioniste ei kohta me mingitel kindlatel ametikohtadel, pigem meelitavad neid ligi teatud valdkonnad. Tervishoidu koonduvad nad ilmselt kõige sagedamini. Kahjuks on just tervishoiusektor ka läbipõlemisest kõige rohkem ohustatud, kuna ületöötamises nähakse auküsimust ja tühjade patareidega ringi jooksmine on pigem normaalsus kui midagi erakordset.

Tervishoiusektori ebatervislikkusest ning võimalustest seda nii organisatsiooni lõikes kui isiklikus plaanis tervislikumaks muuta lugege pikemalt Jennifer Mossi raamatust „Läbipõlemisepideemia. Kroonilise stressi pealetung ja mida me saame selle vastu ette võtta“, mille leiate tavapoest soodsamalt aadressilt pood.aripaev.ee.

https://pood.aripaev.ee/raamatud-labipolemisepideemia