Uus patsiendikindlustuse süsteem arsti kriminaalvastutust ei välista

Palju on räägitud sellest, et uue patsiendikindlustuse süsteemi eesmärgiks on ravivigade hüvitiste maksmise lihtsustamine. Nii saavad patsiendid edaspidi võimaluse taotleda ravivigade korral hüvitist tervishoiuasutuste kindlustusandjatelt. Vähem on räägitud uue süsteemi teisest olulisest eesmärgist, milleks on patsientide ja ravi ohutuse parandamine. Viimast püütakse saavutada nii, et soodustatakse ravivigadest ja ohuolukordadest avatumat rääkimist eesmärgiga neist õppida.

Uue süsteemiga luuakse arstile ja ka teistele meditsiinitöötajatele kohustus patsiendiohutusjuhtumid registreerida. Patsiendiohutusjuhtumi all mõeldakse tervishoiuteenuse osutamisega seotud juhtumit, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditava tervisekahju. See tähendab, et arst peab edaspidi kirja panema kõik enda poolt tehtud ravivead – nii sellised, mis põhjustasid patsiendile tervisekahju kui ka sellised, mis tervisekahju ei põhjustanud.

Samas ainuüksi kohustuse lisamine seadusesse ei tähenda, et seda kohustust ka praktikas järgitakse. Selleks, et arstid julgeksid avatult tekkinud olukordadest rääkida ja neid kirjagi panna, on neil vaja kindlust, et kirjapandu nende endi vastu ei pöörduks. Osaliselt uus süsteem selle eelduse ka täidab, kuid osaliselt mitte. Süsteemi loomisel on püütud lähtuda põhimõttest, et kui arst ravivea nõuetekohaselt dokumenteerib, siis on tagajärjed tema suhtes leebemad.

Nii ei saa edaspidi terviseamet algatata järelevalvemenetlust arsti suhtes, kes on nõuetekohaselt dokumenteerinud patsiendiohutusjuhtumi. Samuti ei saa tööandja öelda töölepingut üles. Erandiks on olukorrad, kus arst tegutses tahtlikult, joobeseisundis või ilmselt ja tõsiselt tervishoiuteenuse osutamise nõudeid või head kliinilist tava eirates. Viimase üle võib vaielda: mida tähendab selline ilmne ja tõsine eiramine?

Arstil võib tekkida hirm, et tema tehtud viga just sellise tõsise rikkumisena tõlgendatakse, mis tähendaks ühtlasi, et terviseameti järelevalvemenetlus ja töölepingu lõpetamine tema suhtes siiski ei ole välistatud. See hirm võib omakorda saada takistuseks juhtumi raporteerimisel. Et sellist hirmu maandada, tuleks raviviga tõlgendada tõsise eiramise juhtumina üksnes erandkorras. Selguse loomiseks oleks vaja ka selgitusi koos näidetega, millistel juhtudel on tegemist tervishoiuteenuse osutamise nõuete või hea kliinilise tava ilmse ja tõsise eiramisega.

Eelnevast erinevalt on lahendatud kriminaalmenetluse küsimus. Arst võib sattuda kriminaalmenetlusse eelkõige juhtudel, kui ta on põhjustanud raviveana ettevaatamatusest raske tervisekahjustuse või surma. Uue süsteemi loomise eel arutleti aastaid selle üle, kas arsti karistusõigusliku vastutuse peaks välistama, et ta julgeks avatult tekkinud ravivigadest ja ohuolukordadest rääkida.

Uues süsteemis on valitud lahendus, mis arstidele täielikku kindlust karistusõiguslikust vastutusest vabastamise kohta ei anna, kuigi sellist muljet võidakse olla tahetud jätta. Karistusseadustikku ei lisatud mitte ühtegi normi, mis arsti vastutuse välistaks. Selle asemel täiendati kriminaalmenetluse seadustikku võimalusega kriminaalmenetlus arsti suhtes lõpetada, kui arst on oma raviveast nõuetekohaselt raporteerinud, tegutsenud oma eriala piirides ega pole olnud joobeseisundis.

Tähele tuleb panna, et tegemist on üksnes võimalusega, mitte kindla garantiiga, et kriminaalmenetlus lõpetatakse. Sellest tulenevalt on menetluse lõpetamine täielikult prokuratuuri kaalutlusõiguse küsimus. Ka siis, kui tervishoiutöötaja on raporteerinud oma veast, on tegutsenud oma eriala piirides ega ole olnud vea tekkimise ajal joobeseisundis, ei ole prokuratuuril mitte kohustust, vaid üksnes võimalus kriminaalmenetlus lõpetada. Seega oleks liiga julge väita, et edaspidi on arstid kriminaalmenetlusest vabad. Vastupidi – nii nagu ka hetkel kehtiva õiguse järgi on ka edaspidi prokuratuuri isikliku kaalutlusõiguse küsimus, kas menetlus lõpetada. Ka seni kehtinud seadus, kriminaalmenetluse seadustiku § 202, võimaldab prokuratuuril samasuguse kaalutlusõiguse alusel menetlust oportuniteedipõhimõttel lõpetada.

Veidi rohkem selgust oleks võimalik luua sellega, kui riigi peaprokurör annaks välja juhise, mis juhtudel tervishoiutöötaja suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse ja millistel juhtudel mitte. Hetkel sellist juhist kavandamisel ei ole. Siiski oleks ka sellise juhise järgimise küsimus konkreetse prokuröri otsustada. Kõigele lisaks võidakse ka sellist juhist või ka kriminaalmenetlusõigust menetluse ajal muuta.

Eelnevat silmas pidades satub arst, kes on põhjustanud ettevaatamatusest patsiendi surma või raske tervisekahjustuse, ikkagi dilemma ette, kas tekkinud olukord vastavalt seadusest tulenevale kohustusele raporteerida või mitte. Ühest küljest võib veast raporteerimine vabastada arsti kriminaalmenetlusest. Nagu mainitud, on uues seadusesättes kriminaalmenetluse lõpetamise eeldusena ette nähtud, et arst on oma veast vastavalt seadusele raporteerinud. Samas võib olla ka nii, et kriminaalmenetlus prokuratuuri valikul siiski toimub ja jätkub sõltumata vea raporteerimisest ning läheb edasi süüdistuse esitamise või ka süüdimõistva kohtuotsuseni. Sellise olukorra puhuks on arstil arusaadavalt ja täiesti õigustatult alust kartuseks, et tema raporteeritud infot võidakse kasutada hoopis tema vastu.

Nimelt näeb seadus ette: " Dokumenteeritud patsiendiohutusjuhtumitele ja nende analüüsimisega seotud dokumentatsioonile on lubatud juurdepääs […] uurimist teostavale organile kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamise huvides." Seega ühelt poolt võib tervishoiutöötaja poolne veast raporteerimine ta kriminaalmenetlusest päästa, teisalt võidakse kasutada tema esitatud infot justkui tema vastu.

Jõustuva regulatsiooni kohaselt ei ole arstil raporteerimise hetkel võimalik ette näha, kas tema enda poolt avaldatud teavet võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu. Teavitamine võib siiski ka jõustuva regulatsiooni kohaselt tuua endaga kaasa kriminaalkaristuse teavitajale endale. Seetõttu võib pidada pigem kaheldavaks, kas uus süsteem ka tegelikult aitab kaasa suuremale teavitamisele tõsisemate ravivigade juhtumite osas ja seeläbi patsientide õiguste laiemale kaitsele. Prokuratuuriametniku diskretsiooniõigus ei loo ravivea teinud arsti jaoks arvestatavat ega sisulist kindlust, et teavitamine ei kahjusta tema enda kriminaalmenetluslikke huvisid.

Sellest tulenevalt tuleks seadusandjal välistada meditsiinitöötaja vastutus pigem materiaalõiguses, muutes surma või raske tervisekahjustuse ettevaatamatusest põhjustamise meditsiinitöötaja poolt alati mittekaristatavaks juhul, kui teo toimepanemisele järgnevalt järgitakse nõuetekohaselt raviveast teavitamise nõudeid. Sellisel juhul ei sõltu meditsiinitöötaja võimalik karistamine ravivea eest mitte prokuratuuriametnike kontrollimatust otsusest, vaid meditsiinitöötaja enda tegevusest ravivea raporteerimisel. See motiveeriks teavitajat tõepoolest eksimusest teavitama.