Sõõru: norskamine sunnib otsima suuremat kodu

Confidos ja Medicumis töötav doktor Erve Sõõru esineb ettekandega 10. oktoobril toimuval IV interdistsiplinaarsel unemeditsiini konverentsil, mille kava on ta ka ise kokku pannud.

Uneapnoe on jätkuvalt aladiagnoositud. Järjest vähem on tehtud tööjõukulukaid polüsomnograafiaid ja enam üsnagi informatiivseid hingamise polügraafilisi uuringuid. Võrreldes paljude Euroopa riikidega, on Eesti innovaatiline digiterviselahenduste ja uneuuringute laiema valikuga. Näib, et glükagoonitaolise peptiidi 1 (GLP-1) retseptori agonistidest ja laste ortodontilisest ravist on abi uneaegsete hingamishäirete ennetamisel. Oleme aastaid koostööd teinud erinevate erialadega, et uneapoed varakult avastada ja efektiivsemalt ravida. Suur tööpõld on ees, nii erialade koostöö kui ka uneapnoe ravijärgimuse parandamisel.

Tüüpiline obstruktiivse uneapnoe patsient on kesk- või vanemaealine ülekaaluline mees. Tal on varasemalt diagnoositud hüpertooniatõbi. Vererõhuravimite võtmist peab ta vastuvõtul niivõrd loomulikuks, et nende mainimine ununeb. Paljud patsiendid mainivad, et on maganud aastaid norskamise tõttu erinevates tubades. Ka uue voodipartneri otsinguil tõdetakse, et norskajaga ei suuda keegi ühes toas magada. Trend on järjest noorematel haiguse avastamise suunas. Tsentraalset uneapnoed on alles diagnoosima hakatud. Seda esineb sagedamini inimestel, kel on diagnoositud mõni südamehaigus, näiteks infarkt või rütmihäired. Harva kohtame uuringutel ülekaalulisi rasedaid.

Oluline on kõigepealt selgeks teha, milline uuring on häire täpsustamiseks kõige sobivam. Varem oli diagnostikas kuldstandardiks polüsomnograafia. Uuritav kutsuti õhtuks haiglasse, tema kehale kleebiti 2 tundi peale elektroode. Uuringuöö vältel jälgis õde pingsalt teises ruumis uuringut ja sellele järgnevalt võis ühe uuringu skoorimine kesta terve tööpäeva. Tänasel päeval tuleb patsient raviasutusse, kus tal kaardistatakse und mõjutavad tegurid ja uneuuring viiakse läbi patsiendi kodus. Patsient võtab aparaadi koju kaasa, kinnitab enne magama minekut selle juhiste järgi oma kehale. Järgmisel hommikul toob aga seadme raviasutusse tagasi. Kuigi tehnoloogia järjest areneb, ei ole mõistlik automaatanalüüsi jätkuvalt usaldada raviotsuste tegemisel, sest valediagnoosi tõenäosus on suur.

Viimastel aastatel on leitud, et regulaarne norskamine seondub mittekontrollitud hüpertensiooniga. ERJ Open Research andmetel võib peaaegu iga viies inimene kannatada obstruktiivse uneapnoe all. Uneapnoega naistel on südamepuudulikkuse tõttu suurem haiglaravile sattumise risk. Ameerika kardioloogiakolledži (ACC) uuringus leiti, et uneapnoega kardioonkoloogilistel patsientidel on suurem risk vähiravist tingitud südame paispuudulikkuse tekkeks. Ameerika Unemeditsiini Akadeemia 2024. aasta uuringu kohaselt otsivad keskealised kahe magamistoaga elukohta, et teadlikult norskamise korral saaks eraldi tubades magada. Positiivrõhuseadmed on järjest mugavamad, SLEEP 2024 andmetel parandavad need isegi peresuhteid. Pulsikellad vm sarnased tooted on leidnud koha uneapnoe skriiningus. Ka lemmikloomade und on hakatud uurima, näiteks Helsingi ülikoolis valmis doktoritöö raames kaelarihm koerte uneapnoe avastamiseks.

Uneapnoe episood on hingamispaus norskamise perioodide vahel. Uneapnoe episoodi järgselt avatakse hingamisteed hapnikupuuduse tõttu forsseeritult ja hingamise taastamisel võib neelu piirkonna stuktuuride liikumisel kostuda norskamise heli. Kui norskamisest on saamas perekondlik probleem või see segab samas toas magajat, on aeg arsti vastuvõtule pöördumiseks. Uneuuringu eesmärk on aru saada, mis inimese und häirib. Ühel patsiendil võib korraga esineda mitu erinevat unehäiret. Kui me ravime üht unehäiret, teist aga mitte, siis jätkuvalt patsient magada ei saa.

Arvatavalt 70% haigetest on ülekaalulised, seega 30% on täiesti normkaalulised. Normkaalulisel on obstruktiivse uneapnoe riskiteguriks ninahingamistakistus (ninapolüpoos, allergiad jne), näokolju luulised ja hingamisteede ehituse iseärasused. Enamus tsentraalse apnoe haigeid on normkaalulised ja nende riskiteguriks on mitu südamehaigust.

Ravi valikud sõltuvad riskiteguritest ja haiguse raskusastmest. Ravi võib seisneda nii eluviiside korrigeerimises kui spetsiaalse maski või hambakape kandmises magamise ajal. Vähemalt keskmise raskusega uneapnoe korral on valik ravimeetodiks jätkuvalt positiivrõhuseadmed. Norskamist vähendavate seadmete valik on täienenud kehaasendit korrigeerivate, keele positsioneerimise ja neelu avatust muutvate seadmetega. Efektiivses unehäire ravis arvestatakse kõiki und häirivaid tegureid.

Tänaseks on paljud uneuuringud ja ravi positiivrõhuseadmetega patsiendile kättesaadavad. Küsimus on meditsiinipersonali oskustes. Diagnostikas kasutatakse küsimustikke, mis pole kahjuks tänaseni jõudnud esmatasandi töölauale. Näiteks unehäirete diferentsiaaldiagnostiline küsimustik, mis peaks olema ainult veebis täidetav ja kalkuleeritav. Seetõttu peavad perearstid käesolevat juhendit keeruliseks. Loodan, et koostöökonverents „Unemeditsiin“ toob osalejatele uusi teadmisi patsientide unehäirete lahendamiseks.