Lugejate lemmikud: ATH ja ebatüüpilisus

Üle aastakümnete taas eesti keeles ilmunud “Kognitiivse käitumisteraapia tööraamat” aitab omandada mõjusaid oskusi, mis aitavad vähendada ärevust, parandada meeleolu ning luua paremaid suhteid teiste inimestega. Kognitiivse käitumisteraapia eesmärk on omandada oskused ja võtted, kuidas juhtida oma tähelepanu, käsitada sündmusi ja olukordi arukalt ning hinnata oma mõtete õigsust või ekslikkust reaalse maailma kontekstis. Mõeldes õigemini ja konstruktiivselt, paraneb enesetunne ja ollakse kergemini valmis tegema oma käitumises väikesi muutusi. Siis hakkavad asjad reaalselt muutuma. Teekond sügavate ja püsivate muutusteni seisneb oma käitumise muutmises. Alguse aga saab see mõtlemise muutmisest.

Raamatu autor Michael A. Tompkins lubab õpetada mõjusaid ja samas lihtsaid oskusi, mis on aidanud loendamatut hulka inimesi kogu maailmas. Need oskused aitavad vähendada ärevust, parandada meeleolu, olla tulemuslikum, luua paremaid suhteid teiste inimestega ning ennekõike elada täisväärtuslikumat ja sisukamat elu.

Kaks mullu enim müüdud terviseraamatut rääkisid ATHst, üks neist ilmus juba tunamullu, teine mullu sügisel. Viimati mainitud keskendus naistele, kel ATH diagnoos: „Radikaalne käsiraamat ATH naistele“ – eesti keeles polnud varem naistele suunatud ATH käsiraamatut ilmunud, aga on teada, et järjest rohkem diagnoositakse seda ka naistel, eriti noortel naistel.

“Naised, kellel on niivõrd salapärased ja nähtamatud erinevused, nagu ATHga kaasnevad, peavad olema iseäranis vaprad, et oma sisemist sära elus hoida ja tasapisi, kuid järjekindlalt avaneda – seni, kuni me puhkeme õide ega varja enam oma tõelist olemust,” kirjutavad Sari Solden ja Michelle Frank raamatus, mis julgustab ATHga naisi väärtustama oma erilist aju ja elama julgelt iseendana. Nad lisavad, et raamat ei ole radikaalne seepärast, et nad tutvustavad mingeid ebatavalisi ravistrateegiaid, ravimtaimi või dieete; samuti ei heida nad kõrvale tõhusaid tavapäraseid ravimeetmeid, mida ATHga kaasnevate ajupõhiste probleemide puhul kasutatakse. „Meie raamat on ATHst. Tegelikult räägib see palju enamast. Käsiraamatu eesmärk on aidata sul saada selleks, kes sa tegelikult oled, ja ennast väärtustada – koos oma raskuste ja kõige muuga. Just seetõttu rõhutame oma lähenemises ajude erinevusi ning teame, et ATH-naiste aitamine on uskumatult nüansirikas ja keerukas,“ lubavad nad.

Nad kinnitavad, et terapeutide ja ATH-naistena on nad eluraskustega läbi ja lõhki tuttavad. „Ja me oleme leidnud, et soov iseennast, oma elu ja aju lõplikult korda teha takistab leidmast rahu ja rõõmu – seda aga soovid sa ju kõige rohkem. Tegelikult võib soov ennast „parandada ja asendada“ täielikult tühistada sinu katsed oma ATH sümptomeid paremini kontrollida. Ehk võiksid sa vähem pingutada ning võitlemise lõpetada? (Me lubame, et võitlus ei kao kuskile ja sa ei hakka sellest puudust tundma!) Mis sind takistab? Sul ei ole eriti midagi kaotada peale häbi, kahtluste ja enda halvustamise!“ kirjutavad autorid.

Mullu aasta alguses ilmunud raamat “Ebatüüpiline” avab eesti keeles esmakordselt lähemalt autistlike inimeste elutunnetust, et aidata neid mõista ja aktsepteerida. Selle autor Pete Wharmby sai ise autismidiagnoosi alles 34aastaselt pärast paljusid arusaamatusi ja meelehärmi tekitavaid katseid suruda end neurotüüpilise enamuse seatud raamidesse.

„Murdsin pead ega saanud kuidagi sotti, miks see kõik mulle nii suuri raskusi valmistab, samas kui kirjandite kirjutamine, prantsuse keele harjutused ja geograafia kontrolltööd olid mulle lihtsad. Minu võime oma tööpäeva planeerida oli olematu ja umbes kella kaheks pärastlõunal olin nii uskumatult väsinud ja tundsin, et jään püstijalu magama. Mul puudus igasugune võrdlusraamistik. Minu ainus abinõu oli eeldada, et kõik tunnevad end nii või, mis tõenäolisem, olen üks laiskvorst, kes saab selle, mille on ära teeninud,“ kirjutab autor.

Selle tulemusel tekitab töömaailm sellistes inimestes – ja autor on kindel, et see on nii paljude autistide ja teistegi neurovähemuste puhul – üldise kasutu olemise tunde ja paneb põntsu meie enesehinnangule. „See tundub hulga vaenulikum, kui see tegelikult on, kuna sisaldab meie jaoks lihtsalt nii palju ületamatut. Hinge söövitab lakkamatu ülekoormatuse tunne ja suutmatus tööpäevaga hakkama saada. On hämmastav, et suutsin seda taluda 38. eluaastani – see on vaat et veerand sajandit alaväärsustunnet, ägamist igapäevarutiini all ja hirmu selle ees,“ jätkab autor.

Andmetest nähtub, et ainult umbes 22 protsenti autistlikest täiskasvanuist teeb mingit tööd, sealhulgas osaaja- või juhutööd. Need andmed on arvatavasti üsna ekslikud, sest pea kindlasti leidub tuhandeid diagnoosimata autistlikke inimesi, kes samal põhjusel, miks nad on diagnoosita, suudavad tööeluga (vähemalt praegu) toime tulla. Kuid isegi neid inimesi arvesse võttes on selge, et liiga paljudele autistidele on töötamine võimatu. Ilma tööta on väga raske säilitada sõltumatust või inimväärset elukvaliteeti. Seega peab suur hulk autistlikke täiskasvanuid sõltuma kas oma vanematest või võimul oleva valitsuse kapriisidest. See pole sugugi roosiline asjade seis.

Möödunud aastal kerkis taas enimmüüdud raamatute sekka üks meie esimesi ATH-teemalisi raamatuid: „ATH 2:0 lapsepõlvest täiskasvanueani“. ATH võib olla lõputute kannatuste, aga ka andekuse ja loovuse allikas, kui vaid osata seda häiret taltsutada. Lisaks traditsioonilisele ravimikapile pakuvad hõlpu käitumise ja elustiiliga seotud strateegiad, kinnitavad raamatu autorid, ATH-diagnoosiga psühhiaatrid Edward Hallowell ja John Ratey, kes on aastatega kogutud teadmiste ja uurimistulemuste põhjal kirjutanud kahepeale kokku seitse raamatut.

Autorite tipptasemel teadusuuringutele toetuv „ATH 2.0 lapsepõlvest täiskasvanueani“ keskendub ATH-aju mõistmisele, pakkudes konkreetseid strateegiaid ATH-lastele ning -täiskasvanutele, aga ka -kolleegidele ja -peredele, et minimeerida häirega kaasnevaid negatiivseid külgi ning maksimeerida üüratut potentsiaali ja eeliseid.

Nad tõdevad, et ATH võib olla vaibumatu, terve elu kestev katsumus, mis ilmutab end teinekord alles täiskasvanueas. Sageli siis, kui elu seab nõudmised, millega on raske toime tulla. ATH võib olla põhjus, miks geniaalne inimene ei saavuta kunagi edu, vaid liipab läbi elu, kogedes frustratsiooni, häbi ja ebaõnnestumisi, taustaks rahulolematusehüüded, mis ärgitavad rohkem pingutama, mõne abiprogrammiga liituma, täiskasvanuks saama või muul moel end muutma.

ATHd puudutav teadmatus läheb maksma sõna otseses mõttes elusid. Valdkonna üks tippspetsialiste, psühholoog Russell Barkley võtab ATHga seotud ohud kokku karmi statistikaga: kui suitsetamine vähendab eluiga 2,4 aastat, suhkruhaigus ja rasvumine paar aastat, kõrge kolesteroolitase 9 kuud, siis umbes kahel kolmandikul ATH all kannatajatel väheneb oodatav eluiga kuni 21 aastat. Ja seda mitte üksnes enesetappude ja erinevate sõltuvuste, vaid ka kuritegeliku elustiili tõttu: vanglad on täis diagnoosimata ATHga inimesi.

Lisaks on võimalik 4. veebruaril kl 17.00 osaleda psühhiaater Margus Lõokese veebiloengul „ATH täiskasvanutel: jälgida või ravida?“ Piletit (kuni 24.01 soodushind 25 eurot) saab osta SIIT.