Spordikellade näite on keeruline tõlgendada

”Rahvatervise vaatest on spordikellad kasulikud. Esiteks kella ostes otsustatakse enamasti hakata end rohkem liigutama, sporti tegema. Teiseks toetatakse ostuga rahvamajandust,” tõdes ta.

Doktor Leho Ripsi sõnul on spordikellade lai valik ja funktsionaalsus väga palju rikkalikumaks muutunud võrreldes 5-10 aasta taguse ajaga. Kui algusaja kellad võimaldasid pigem vaadata ainult pulsinäitu, mõnel kellal isegi 24/7 kuni kellapatarei või aku vastu pidasid, siis tänapäevased kellad on kohati nii keerulised, et kõiki näite tavainimene ei vaja ega oska tõlgendadagi.

"Kõik need värvilised graafikud ja mõõdikud, mida kell iga päev tervisenäitajate ja keha seisundi kohta pakub, siiski enamasti reaalsust ei peegelda. Kui treenimisele kuluv aeg on pikem kui nende mõõdikute uurimise kuluv aeg, siis võib kellast ka tõeliselt kasu olla,” sõnas doktor Rips.

Just rohkete andmete tõlgendamine on see, mille osas spordikellade kasutajad hätta jäävad. Kellad pakuvad eri tervisemõõdikuid, aga neile on selleks sisse ehitatud algoritmid, mis lihtsustatult annavad vastuseks kas“ jah” võ i“ ei”- ei ole varjundeid.“ Mõnikord näitavad nad seda, mida tegelikult ei eksisteeri ja tekitavad segadust ja ärevust,” jätkas Rips.“ Tõlgendus on ikkagi üksjagu piiratud sellise liigse funktsionaalsuse juures. Inimestel ei ole sageli arusaama, milline on tema pulsikäitumine ning kehaline maksimumvõimekus – selleks peaks tegema korrektse koormustesti. Kui see on teada, siis saab arvutada välja personaalsed pulsivahemikud anaeroobsete ja aeroobsete tegevuste jaoks ja kellast saadav info on koheselt uue kvaliteediga.”

Spordikellad on samasõimelised tema sõnul märkama mõningaid erakorralisi sündmusi, nagu pulsimuutus ja rütmihäired. Randmelt pulsilugemisel on siiski veaprotsent suurem, kui on pulsivöölt. Tuntud reegel maksimaalse pulsi leidmiseks on valem: 220 – inimese vanus. Näiteks 50aastase kohta on see 170 lööki minutis. Vahel näeme kellal aga kõrget pulssi, üle 200. “Kui lööb ette nii kõrgeid numbreid, on kaks varianti. Esiteks võib see olla loomulik pulsi ülemine lävi, näiteks on inimene vastavalt treenitud või hea geneetikaga,” selgitas Rips. Teisalt võib see tõesti olla ka südame rütmihäire ilming, eriti kui sellega kaasneb nn südame puperdamine ehk rinnust väljahüppamise tunne ning selgelt halvenev enesetunne. “Südame rütmihäire on vä ga tõsine haigus, ütleksin, et isegi kõrgest vererõhust hullem. Nii et kui pulss on üle 200 löögi minutis ja on paha olla, tasub kindlasti minna kontrolli ma põhjust. Esmaselt perearstile aga võib pöörduda ka koormustestidel septsialiseerunud keskuste poole. Väga halva enesetundega ei ole ka koheselt kiirabi kutsumine vale,” sõnas doktor Rips.

Tegelikult on ka variant, et jalutasite mööda kõrgepingeliinist või mobiilimastist, sest osad kellad reageerivad magnetväljale. Vanemad kellad olid sellele eriti vastuvõtlikud, uuemad nii tihti enam mitte.

Spordikellade lisafunktsioonide kohta võib doktor Ripsi sõnul öelda, et arvestamata pulsinäitu ei oma 99% neist tavapärases elus olulist tähtsust. Näiteks sammud.“ Kui kõnnid intensiivselt 10 000 sammu õues, siis see loeb, need on nn kasulikud sammud. Kui aga istud tööl ja vahel tõused või keerad siia-sinna, siis saab ka kokku palju samme, aga need on ebaefektiivsed, mis tegelikult ei ole õiged sammud. Kasulikke samme teevad enamik inimesi oluliselt vähem kui nad arvavad kellalt välja lugevat,” lausus ta.

Doktor Rips jätkas, et tal endal spordikella polegi, vaid tal on juba 20 aastat rattakompuuter. See täidab sportimisel talle vajalikud funktsioonid, sest valdavalt liigub ta jalgrattal. “Kindlasti jälgin oma pulsinäitajaid ja lisaks jõunäitajaid ehk watte. Nende näitajate kombinatsioonis saan planeerida treeninguid ja taastumist. Kompuutris ja ka äpis on viimasel ajal lisandunud väga palju funktsioone. Neid vaatan pigem kui huvitavat täiendust ja ei võta väga tõsiselt kompuutri poolt soovituslikku treeningmahtu ja -tüüpi ning üldist kehalise seisundi hinnet. Samas, kui sportimise kogemus ja oma keha tunnetus on vähene, võib antud soovitusi ikkagi võtta arvesse, sest siis on vähemalt mingi taustsüsteem olemas millega ennast võrrelda,” selgitas ta.