Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Enesetapu riskirühmana on tähelepanuta jäänud eakad
Suremus enesetappude tagajärjel on Eestis võrreldes 1994. aastaga vähenenud ca 2,7 korda. Samas pole viimase 10 aasta jooksul toimunud märkimisväärset langust, selgub vigastuste ja vigastussurmade ennetamise poliitika koordineerimiseks moodustatud rakkerühma töö aruandest.
Eestil on enesetappude vähendamise osas arenguruumi, sest EL-i keskmine näitaja oli 2011. aastal 10,2 juhtumit 100 000 elaniku kohta (Eestis samal ajal 16,4). See tähendab, et EL-i keskmise näitaja juures oleksime saanud 2011. aastal säästa 83 elu.
Eesti on laste suremus vigastuste tagajärjel jõudsalt vähenenud, selgub vigastuste ja vigastussurmade ennetamise poliitika koordineerimiseks moodustatud rakkerühma töö aruandest.
Statistikaameti andmetel kerkis möödunud aastal enesetappude arv hüppeliselt noorte ja keskealiste meeste vanusegrupis, mida võib rahvusvahelistele uuringutele tuginedes tõlgendada kui masu hilinenud mõju inimestele. Suitsiidide põhjuste mõistmiseks on spetsialistide sõnul vaja hädasti uusi süvauuringuid, sest 1999. aastal tehtud järeldusi ei saa uutesse oludesse üle kanda.
Täna, 10. septembril on rahvusvaheline suitsiidiennetuspäev, mille raames esitleti sotsiaalministeeriumis uuringut „Aastatel 2006-2016 enesetapu sooritanute epidemioloogiline ülevaade“.