Munarakudoonorit on Eestis raske leida

Kahe lapse ema Pille Sillaste (39) oli enda uue elukaaslasega koos elanud viis aastat, kui tundus õige aeg ühise lapse saamiseks. Pille jäi rasedaks, kuid rasedus katkes. Naistearsti juurest tuli negatiivseid uudiseid ridamisi. Selgus, et elukaaslase spermatosoidid pole piisavalt aktiivsed, kuid vähe sellest – ka naine ise ei suuda enam munarakke toota.

Esialgu ei tundunud probleem kõige hullem. Kuna Pillel on mitu katseklaasilapse saanud sõbrannat, läks ta otsejoones Nova Vita viljakuskliinikusse. Eestis on munarakudoonori kasutamine igati legaalne, kuid protseduur ei läinud sugugi nii libedalt, kui ta lootis. Sellest kõigest on möödas juba kolm aastat, aga lapseootus kestab endiselt. Nimelt võib Eestis munarakudoonorit ootama jäädagi. Pooleteise aasta pärast saab Pille juba 41 – siis kaob ära haigekassa rahastus ja kogu protsess jääks tema enda rahakoti kanda.

Naistearstidel munarakudoonorluse osas ühtne seisukoht puudub. „Loovutatud munarakkude kasutamine on paljudele naistele ainsaks lapse saamise võimaluseks – nagu igasugusesse doonorlusse, suhtume sellesse soosivalt, kui jäädakse seaduste ja eetiliste tõekspidamiste piiridesse,“ ütleb Made Laanpere naistearstide seltsist. „Aga munarakudoonorlus, erinevalt spermadoonorlusest, pole ohutu. Kaasnevad ravimite kasutamise ja kirurgilise sekkumisega seotud võimalikud terviseriskid.“

Eesti viljakuskliinikutega võtavad regulaarselt ühendust naised Venemaalt ja Ukrainast, kes pakuvad ennast munarakudoonoriteks. Nende abist on siiani siiski eetilistel kaalutlustel loobutud. Samas pole ravimiameti andmeil ükski Eesti kliinik eestlannade munarakke ka välismaale müünud.

Täismahus loe Eesti Ekspressist