Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Soole ärritussündroomi diagnoos sümptomite alusel
Soole ärritussündroom on krooniline ägenemistega kulgev talitlushäire, mida diagnoositakse sümptomite alusel. Sümptomeil põhinevate talitlushäirete diagnoosimiskriteeriumid võivad muutuda ajas – nii ka soole ärritussündroomi puhul.
Ajaloolist huvi pakuvad soole ärritussündroomi diagnoosimisel tänapäeval Manningu kriteeriumid ning ka Rooma I, II, III kriteeriumid, neist Rooma III kriteeriume kasutati aastail 2006-2016 (1*).
Soole ärritussündroom on talitlushäire, kus alakõhuvalu on seotud roojamisega, roojamissagedusega ja rooja muutustega. Soole ärritussündroomi esineb 10–20 protsendil populatsioonist, naistel kaks korda sagedamini kui meestel.
Seedeorganite funktsioonihäiretest, mis on kõhuvalu sagedane põhjus, tegi novembris Eesti Valu Seltsi konverentsil Jõhvis ettekande ITK gastroenteroloog Benno Margus.
Tsöliaakia korral võib patsientidel olla nii perearstide kui ka kümnete erinevate erialade arstide poole pöördumisel esitada vägagi erinevaid terviseprobleeme, kirjutab Tartu Ülikooli Kliinikumi lastekliiniku ja Tartu Ülikooli lastekliinik arst Oivi Uibo.