Töövõime hindamine põhineb täielikult uutel alustel
hindamismetoodikal. Varem määrati püsiv töövõimetus diagnoosi järgi ehk iga diagnoos andis teatud protsendiga töövõimekao. Näiteks ühe sõrme puudumine tähendas 10% töövõime kaotust sõltumata sellest, milliseid tegevuspiiranguid see inimesel tekitas. Nii oli hindamise protsess küll lihtne ja odav, aga ka ebatäpne.