Luubi all: Vangid tallavad teed ette

Kokku on viimastest aastatest välja tuua umbes 50 kohtuasja, mille seas palju süüdistusi kinnipeetavatelt. Ka tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon (TKE) sai mullu 21 kaebust kinnipeetavatelt. Kuna delikaatsed terviseandmed on kohtumaterjalides anonüümsed, on see nii ka meie loos. Juhtumite pinnalt saab teha üldistusi, milliste kohtuotsusteni jõuaksid analoogsed kaebused haiglaravil olijatelt või perearsti nimistu patsientidelt.

Tartu Ringkonnakohtu 2021. aasta 8. veebruari otsustest võib järeldada, et kui patsiendile on määratud vastavalt diagnoosile ravimeid, siis patsiendi väide valu püsimise kohta ei tõenda, et tervishoiuteenuse osutaja oleks määranud ebaõigeid või vales koguses ravimeid. Viru vangla kinnipeetav A.A. nõudis 2018. aasta augustis Viru Maakohtu kaudu vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 15 000 eurot.

A.A. väitel diagnoositi tal vanglas 2011. aasta mais haigusseisund X ja X (X) ning oktoobris X (X). Isik on kannatanud pidevate valude käes, mis ei ole lasknud tal magada, on tekitanud hirmu ja stressi ning oluliselt halvendanud elukvaliteeti. Raviks on antud eri ravimeid, kuid need pole valusid võtnud. Manustatud on valesid ravimeid või vales koguses, leidis süüdistaja. Lisaks ei ole tema hinnangul kasutatud Xi raviks kõikvõimalikke ravivõtteid.

Vangla ei nõustunud, et hagejal on diagnoositud X - ja/või X (X) ja leidis, et kui hagejal on enne vangistust X diagnoositud, tuleb tal seda tõendada. “A.A.-le on vanglas pidevalt erinevaid tervishoiuteenuseid osutatud ning tervist jälgitud.

Talle on tagatud ravi, teda on viidud X uuringuks vanglavälise tervishoiuteenuse osutaja juurde, kus on diagnoositud pindmine, superfitsiaalne krooniline X,” selgitas vangla esindaja. “Seega on hageja etteheited X ravimata jätmise osas alusetud. Hageja terviseseisundile on andnud hinnangu vanglavälised arstid. Hagejale on ordineeritud valuravi.”

Nii maakohus kui ka ringkonnakohus jätsid hagi rahuldamata. Riigikohus on varasemalt selgitanud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi enda soovi järgi.

Mullu TKEle laekunud 168 avaldusest 42 puudutasid hambaravi, see moodustas ühtlasi suurima kaebuste valdkonna. Hammastega seotud kaebuseid puudutas ka Tartu Ringkonnakohtu 2020. aasta 31. jaanuari otsus. Juhtumis süüdistas kinnipeetav G.S. Viru vanglat selles, et talle ei võimaldatud hambaproteese. Vang nõudis mittevaralise kahju hüvitamist. G.S. kandis vanglakaristust 2016. aasta maist kuni 2018. aasta novembrini.

Pärast vanglasse saabumist purunesid hagejal hambaproteesid ja sellest alates nõudis ta uute hambaproteeside valmistamist. Hageja tervisekaardil on probleemid katkiste hambaproteesidega märgitud vanglas viibimise ajal viiel korral. Vanglasoleku 2,5 aasta jooksul ei võimaldatud talle proteese. Samuti ei võimaldatud lühiajalist väljasõitu, et hageja oleks ise saanud proteesid tellida.

Vangla väitel on G.S.-ile osutatud aga pidevat ja asjakohast tervishoiuteenust. Isik tuli vanglasse hambaproteesideta ning esitas vanglale proteesi fragmendi, väites, et see läks vanglasse saabumise päeval katki. Proteesifragment ei olnud parandatav ja kuna oli ainult osa proteesist, ei olnud eluliselt usutav, et see purunes vanglasse saabumise päeval. Isik pandi proteeside ootele, aeg oleks tulnud kätte pärast tema vabanemist.

Maakohus hagi ei rahuldanud, nende hinnangul oli süüdistus põhjendamatu ja tõendamata. Tartu Ringkonnakohus aga tühistas maakohtu otsuse ja saatis selle tagasi uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus märkis muu hulgas, et kui vangla otsustas G.S.-i panna proteeside valmistamise järjekorda, siis pidanuks maakohus selgitama välja, milline on mõistlik aeg uute proteeside valmistamiseks.

Tartu Ringkonnakohtu 2022. aasta 14. märtsi otsusest nähtub muu hulgas, et kui ravimi lühiajaline puudumine on lepingu rikkumine ja tarneraskused ei välista tervishoiuteenuse osutaja süüd, peab patsient tõendama, et ravimiannuse puudumine või teisega asendamine tekitas kahju.

2017. aasta augustist Tartu vanglas viibiv M.P. taotleb mittevaralise kahju hüvitamist mitte vähem kui 2000 eurot. M.P hinnangul ei ole teda vanglas ravitud tavaliselt oodatava hoolega, mille tulemusena on ta kannatanud pikalt seljavalude all. Ka ei antud talle vanglas viibimise ajal eelnevalt välja kirjutatud ravimeid.

Tema haigusloost ilmnes, et viienda selgroolüli nihe on vanglas viibimise aja jooksul suurenenud 3 mm võrra ehk tema tervislik seisund on vanglas halvenenud. Vanglameedikud muutsid tema valuravi 2019. aasta jaanuaris. M.P teatas hiljem korduvalt vastust saamata meditsiiniosakonnale, et uus ravi ei toimi.

Vangla kinnitusel on M.P-d ravitud võimaluste piires, tema tervist on pidevalt jälgitud ja ravi on vajadusel korrigeeritud. Asutus võtab omaks M.P ravimikarbis hommikuse pregabaliini tableti puudumise ühe nädala jooksul 2019. aastal seoses tarneprobleemidega. Õhtune ravim oli olemas ja ei ole tõendatud, et ühe ravimiannuse puudumise tõttu päevas kannatas hageja rohkem valu. Sama aasta mais ei muudetud hageja valuravi tema teadmata, kuna samal kuupäeval toimunud vastuvõtul anti talle ravimi vähendamise graafik.

2019. aastal lõpetati pregabaliini kasutamine Tartu vanglas tervikuna, mitte ainult hageja suhtes, kuna ilmnesid selle ravimi väärkasutamise juhtumid. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus jätsid hagi rahuldamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 2020. aasta 9. jaanuari otsuses toob kohus välja, et väljakirjutatud ravimine manustamine kapslist välja võtmise ning lahustamise teel ei ole hõlmatud tervishoiuteenuse osutamise lepinguga ja selline tegevus lähtub vangla julgeolekukaalutlustest.

Kinnipeetav XX pöördus 2017. aasta novembris maakohtu poole, et see mõistaks Tallinna vanglalt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise.

XX-ile on määratud ravim, mille toimeaine on pregabaliin. Hageja peab ravimit manustama kaks korda päevas. XX-ile väljastati ravimit vees lahustatud kujul, ehk vanglaametnik oli ravimi seda ümbritsevast kapslist välja võtnud ja vees lahustanud. Pregabaliin on retseptiravim, mis ei ole kantud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Ravimiamet selgitas 17. juuli 2017 vastuses hageja teabenõudele, et ravimiinfodes ei ole öeldud, et ravimit võiks kapslist eemaldada. Originaalravimi tootja Pfizer kinnitab, et ametlikke uuringuid kapslist välja võetud ja lahustatud pregabaliiniga tehtud ei ole, ravimi stabiilsus sellisel viisil pole teada.

XX tõi välja, et kui ravimit manustati talle kapslis, siis hageja valusid või tõmblusi alajäsemetes ei tundnud. Seevastu lahustatud kujul ravimi manustamise mõju lakkas kella 15-16 vahel ja ta hakkas jalgades tundma vibreerivat valu, mis tekitas halva ja hulluks ajava enesetunde.

Tallinna vanglas antakse kinnipeetavatele 2017 juunist pregabaliini sisaldavaid ravimeid lahustatud kujul. Vangla meditsiiniosakonnal on õigus tugevatoimelist ravimit purustatud ja lahustatud kujul anda, et oleks jälgitav ravimi korrektne manustamine. Vangla vastuväite järgi ei ilmne ravimi infolehes vastunäidustust ravimi lahustamise osas. Ka tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjoni hinnangust saab järeldada, et ravimi lahustatud kujul manustamine ei ole tervist kahjustav. Lisaks on ravimiameti ohutusjärelevalve büroo spetsialist kinnitanud, et infodes ei ole märget, et ravimi kapslit ei tohi avada. Seega ei olnud vangla tegevus hagejale pregabaliini lahustatud kujul andmisel õigusvastane.

Vangla tõi vastulauses välja ka selle, et XX pöördus vangistuses viibides korduvalt vangla meditsiiniosakonna poole, kuid ei kurtnud kordagi vibreerivat valu jalgades. Hageja ei ole esitanud tõendeid, et tema tervis oleks halvenenud ning ravimi lahustatud kujul manustamine põhjustas temale igapäevaselt valu ja kannatusi.

Nii maakohus kui ka ringkonnakohus jätsid hagi rahuldamata.

Tartu Ringkonnakohtu 2021. aasta 15. oktoobri otsusest võib järeldada, et kui patsiendi kaebused ei eeldanud veresuhkru näidu kontrollimist, ei jätnud tervishoiuteenuse osutaja veresuhkru näitu põhjendamatult kontrollimata ega rikkunud sellega võlaõigusseaduses sätestatud teavitamiskohustust.

Viru vanglas viibinud kinnipeetav A.A. soovis kohtu kaudu saada vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Süüdistuse kohaselt tekkis vangil haigusseisund X seoses sellega, et vangla ei suutnud tagada talle õigeaegselt diagnoosi ja ravimite võtmise režiimi, õigeaegset ravimite vahetamist jms. A.A tervis halvenes seetõttu.

Hagejal tekkisid tervisekaebused alates 2019. aasta jaanuarist: ta tundis end väga halvasti ja kaotas oluliselt kaalu. Õige diagnoos pandi kevadel, kui hageja langes koomasse ja kutsuti EMO brigaad. Kohtuotsuse resümeest nähtub, et A.A.-l esinenud kaebuste puhul on arst kohustatud kontrollima vähemalt veresuhkrut. Veresuhkru analüüsi ei tehtud 2,5 kuu jooksul aga kordagi. Kuna vanglas ei saa arsti valida, on vanglal raviteenuste osutamisel kõrgendatud vastutus. Olukorras, kus hagejal esinesid olulised terviseprobleemid, oli vangla kohustatud tegema kõik vajalikud analüüsid.

Vangla rikkus ka teavitamiskohustust, kuna raviteenuse osutaja ei arutanud enne EMO brigaadi kutsumist hagejaga halva enesetunde põhjuseid ega küsinud hageja arvamust selle kohta, milliseid analüüse peab hageja vajalikuks. Lubatav ei ole kohtu hinnangul olukord, kus patsient nõuab veresuhkru analüüsi, kuid tervishoiuteenuse osutaja keeldub põhjendamatult lihtsa analüüsi tegemisest ja ei selgita selle tegemata jätmise põhjuseid.

Vangla vastuväidete kohaselt on nemad osutanud A.A.-le kvaliteetset tervishoiuteenust ning seda kinnitas ka kohtuarstlik ekspertiis. A.A. vaevused ei olnud ainuüksi Xle iseloomulikud ja seetõttu ja arvestades hageja muid terviseprobleeme, ei olnud veresuhkru määramata jätmine enne 2019. aasta kevadet raviviga. Millegagi ei ole ka ümber lükatud, et X võis alata vahetult enne diagnoosimist. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus jätsid hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt peavad vangla tervishoiutöötajad osutama tervishoiuteenust samal tasemel, mida pakutakse vabaduses, neile ei ole seatud kõrgemat standardit. Seega ei ole vangla meditsiinitöötajad kohustatud analüüse tegema ilma kaebuste või näidustusteta.