Eesti tervishoiusüsteemi valud ja kannatused

Eesti tervishoiusüsteem on nagu Tallinna lennuvälja kõrval olev Pilpaküla. Ridamisi putkasid, mis erinevad oma välimuselt, sisemuselt ning suuruselt.

Aegade jooksul on ehitatud kättesaadavast materjalist naljakaid hooneid, ise korraldatud oma tööd ja puhkust ning seda arvestamata naabrite ning ümbruskonna soovidega. Keegi pole küsinud, mitu maja (haiglat) on vaja 1,3 miljonile inimesele, kuidas oleks inimesele parem ning kus ja missugust teenust osutada. Kogu tervishoiusüsteem on tekkinud omasoodu ning on sageli oma elaniku (juhi) nägu ning seda saab muuta ainult buldooseriga.

Esimesed kuud Riigikogus on olnud tervishoiusüsteemi korraldust vaadates huvitavad. Eesti on väga seaduseusku ning iga väiksemgi asi nõuab seadusemuudatust. Näiteks juba mitmendat aastat kerkib Eestisse nagu seeni metsas pärast vihma uusi esmatasandi tervisekeskuseid, kuid riiklikult pole tervisekeskuse mõistet tervishoiuteenuste korraldamise seaduses reguleeritudki.

Samuti on keeruline muuta süsteemi nii, et vabastada arstid mittearstilikust tööst. Tallatugede ja uriinikateetri välja kirjutamine on arsti ülesanne ja selle delegeerimine õele nõuab seadusemuudatust.

Tervisekassa alustas 1. juulist 2023 kliiniliste assistentide rahastamist tervisekeskustes, aga terviseinfosüsteemile juurdepääsu andmiseks on vaja seadusemuudatust. Huvitav, kuidas siis kliinilised assistendid ilma inimese analüüside vastuste nägemist üldse tööd teha saavad?!

Riiklikult on lahendamata kindlustamata inimeste võimalused saada arstiabi. Isegi selle arvu teada saamine võttis aega kolm kuud. Nüüd vähemalt teame, et meil on 90 000 inimest ilma ravikindlustuseta, aga me ei tea ikkagi, kes nad on ja miks neil ei ole ravikindlustust. Ilma seda teadmata ei ole aga võimalik alustada diskussioone universaalkindlustuse (kõik Eesti elanikud saavad arstiabi) üle.

1,3 miljoni inimese ravimiseks on tehtud arvestused haiglavõrgu arengukavas ning lähiajal valmib ka esmatasandi arengukava. Peame tõsiselt arutama ja leidma konsensuse, missugust arstiabi saab Eestis anda ning mis on inimese omavastutuse all.

Ühes piirkonnas asuvad tervishoiuasustused peavad hakkama tegema koostööd integreeritud ravipiirkondadena ja kokku leppima, kuidas ja millal pääseb inimene perearsti juurde, millal peab pöörduma EMOsse ja millal vajab haiglaravi ning kuidas seda korraldada ilma inimest jooksutamata ja tervishoiuraha raiskamata.

Pilpaküla elanik oli uhke oma eluaseme ja oma elukorralduse üle, aga peame siiski vaatama Eestit tervikuna ning arvestama, et elu läheb edasi ja uus aeg nõuab muutusi ja seda ka sellises konservatiivses valdkonnas nagu tervishoiukorraldus.