Kannus: Tervishoius peab kogu aeg õppima

Õdede liidu liikmete hulgas jaanuaris tehtud küsitlusest, millel oli 643 vastajat, selgus, et ettenähtud mahus koolitusi läbib vaid 59% vastanutest, 8% ei ole olnud võimalik koolitustel osaleda ning 32% läbivad koolitusi vähem kui 60 tunni mahus. Need on murettekitavad arvud. Võrreldes 2022. aasta küsitluse tulemustega, kus nõutud koolitustunde ei jõudnud läbida 63% vastanutest, on olukord mõnevõrra paranenud, kuid siiski mitte piisavalt.

Värskes küsitluses toodi välja, et soovitud koolitustel ei lubata käia, need toimuvad vabast ajast või nende eest ei maksta. Samalaadne näide leidus ka 2022. aastal: “Tööandja nõuab 60 tundi aastas koolitusi. Saan ise vabalt valida, kuhu minna soovin, kuid enamasti on need välja näinud nii, et panen veebikoolituse tööl arvutis käima ning samal ajal teen oma põhitööd. Lihtsalt töökoormus on suur ja pole asendajat, kes minu koolituse ajal tööd teeks. Reaalselt ei tunne, et eelmisel aastal oleks koolitustel saanud osaleda ning ennast harida.”

Murelikuks teevad tööandja keelud koolituste valikute suhtes. Näiteks mainiti 2022. aastal: „ Saan küll ise valida, millal ja kuhu, aga koolitus peab olema kitsalt erialane. Kui töötan näiteks kirurgia osakonnas, siis ei saa ma valida vaimse tervise koolitust. See pole päris õige, sest aastatega on enamus spetsiifilised teemad läbi käidud ja ehkki kordamine on hea, ei täida sellised koolitused enam minu eesmärki.” 2024. aastal toodi välja, et vaja oleks erineva aparatuuri kasutamise koolitusi, sest tehnilised vahendid uuenevad pidevalt ja paljud vahendid on muutunud eriti täpseks, mis vajab ka täpseid teadmisi ning endiselt soovitakse suhtlemis- ja vaimse tervise koolitusi.

Korduvalt märgiti, et koolitustele lubatakse vaid siis, kui ise asendaja leiad ja see võtab motivatsiooni koolitustel käia üldse ära. See on kõige suurem murekoht ja sama märgiti ka 2022. aastal. Kuna õdede liidu eestvedamisel eraldati tervishoiuasutustele rohkem koolitusraha, lootsime tänavu, et rahapuudus enam koolitustel käimist ei takista. Ometi tunti muret, et arstidel on võimalik välismaal koolitustel osaleda, kuid õdedel sageli need võimalused puuduvad, kuigi teatakse, et mõne teema lahendust on ehk välismaal parem õppida.

Vabatahtlikule küsimusele, kas on mingeid väljakutseid või probleeme, mis ei lase sul parimat tulemust täita, andis vastuse kakssada inimest. Eraldi rõhutati, et leidub uusi norme, mis ei ole vastavuses töötajate arvuga, töökaaslastel on erinev nägemus töökoha korralduses (nt kappide täitmine, enda järelt koristamine) ning “tööandja poolt pole sellised iseenesest mõistetavad asjad kindlaks määratud, mis tähendab, et n-ö tublimad õed peavad pidevalt teiste järelt koristama. See tekitab trotsi ja võib paratamatult mõjutada töö kvaliteeti”.

Õdede liidu pädevuse hindamise komisjoni tööst nähtub samuti, et taotlejad ei ole alati ettenähtud koolitusi läbinud, kusjuures välja toodud probleemid on samad, mis küsitluses vastanuil.

Iga õde peab endale teadvustama, et 60 tundi koolitusi aastas on kohustuslik ja hädavajalik, kuid enesearengu soov peab olema igal inimesel endal. Koolitus- ja arendustegevus on olnud õenduses pikka aega õhinapõhine. Kuuleme sageli, et koolitusele lubatakse õde tema vabast ajast, seda nii asutusesiseste kui ka -väliste koolituste puhul. Kindlasti on olukord lahendatav, kui probleemi teadvustataks ning ka õed ise on oma õigustest ja kohustustest teadlikumad oleksid ja enda eest seisaksid.

Koolitus on üks patsiendiohutuse tagamise vahend. Vaid ennast arendav õde saab olla võrdne parter teistele tervishoiutöötajatele ja patsientidele. Lahendus ei ole koolitusmahu vähendamine, vaid läbimõeldud koolitusplaan, mis ei lähtu ainult tööandja vaatest, vaid arvestab ka töötaja vajadusi. Töötaja vajadused võivad hõlmata ka eneses tasakaalu leidmist või vaimse tervise tuge iseendale, et olla parem töötaja ja partner patsiendile.