Eutanaasiast ja meediku toetatud surmast

Aeg-ajalt lahvatab meie massimeediakanalites elav diskussioon eutanaasia teemal. Valdavalt arutavad sellel teemal nooremad, täisjõus kodanikud, kes näevad vanaduses midagi hirmsat, mida tuleks vältida. Arutlejateks on ka inimesed, kes on sageli väga kurnatud oma  eaka või väga haige pereliikme igapäevasest hooldusest. Hoopis harvem on aga kuulda "sihtrühma" ehk siis haigete ja eakate arvamust. Eutanaasiat vaadeldakse kui "teenust", elu lõpetamist inimese soovil võimalikult mugavalt meditsiinitöötaja poolt. See on väga konsumerismi ehk teenuse või turuhõnguline- tahan ja pean saama. Nii nagu soovitakse rindade suurendamist, nina vähendamist, näolapi silumist, kõiki analüüse ja kompuuteruuringuid. Kui arst sellega päri ei ole, on tegemist muidugi halva arstiga ja otsitakse kedagi kes teeks nii nagu soovitakse. Mõned  terminoloogilised täpsustused. Sõna eutanaasia on tuletatud kreeka keelest, prefiks eu tähendus on hea, kaunis, hõlpus, kerge; thanatos - surm, nii saame kokku "kerge või kaunis surm". See on erinev avalikust arvamusest, mille järgi tähistab mõiste eutanaasia meediku poolt patsiendi elu lõpetamist kui haige seda soovib. Täpsemalt selgitades eristatakse mõisteid- aktiivne eutanaasia- aktiivne surma esilekutsumine. Passiivne eutanaasia- surma esilekutsumine vajalikust ravist loobumisel. Kõige raskem praktilise meditsiini küsimus on aga aktiivse ravi vajadus, millal see on vajalik ja millal see enam pole põhjendatud. Järjepidev töö perearstina maapiirkonnas on andnud palju mõtteid.  Igapäevase töö osaks on eakate ja vähihaigete palliatiivse ravi korraldamine ehk vaevusi leevendavate võtete leidmine juhul, kui aktiivne ravi pole võimalik või on isegi ohtlikum kui haiguse loomulik kulg. 17 tööaastast ei meenu ühtegi olukorda, kus haige ise või tema lähedased oleksid nõudnud täie tõsidusega elu aktiivset lõpetamist. Rasketes olukordades on abiks aus vestlus haige ja tema lähedastega elust ja surma paratamatusest. Täiesti kindel on, et "ükskord saabub surm nii kui nii", kuid on palju võimalusi, kuidas seda muuta võimalikult "meeldivaks". Ei kardeta surma, vaid pigem kannatusi ning suremist kodunt eemal, üksinduses mõnes raviasutuses. Meeskonnatööna, kuhu kuuluvad pereõde, omaksed, perearst ja elust lahkuja ise on inimväärse surma ehk eutanaasia otseses tähenduses (kerge või kaunis surm) korraldamine igati võimalik. Tegelikus elus on sagedasem olukord, kui surm saabub "ootamatult", sest haige ja tema omastega ei räägita tõenäolise surma võimalusest. Arsti kutseeetika aluseks on primo non nocere ehk kõigepealt mitte kahjustada. See ei tähenda alati elu pikendamist, sest nii pikendatakse ka haige enda ja tema lähedaste kannatusi.  Aktiivne eutanaasia võrdub minu tõekspidamiste alusel aga tapmisega. Ükskõik kui palju otsida juriidilisi või meditsiinilisi nüansse ei saa arst võtta endale jumala rolli ja otsustada elu lõpetamise üle. Mõned mõtted-Praktilises arstitöös on üliharvad olukorrad kui haige ise või tema lähedased soovivad elu lõpetamist-Aus vestlus, hingeabi ja vaevusi leevendav ravi aitab rasketest olukordadest üle saada-Lisaks haigele endale vajavad samasuurt tähelepanu tema lähedased. Lähedase hooldus on vaimselt ja kehaliselt väga raske, mõistetav on kurnatuse ja meeleheite teke-Iga raske haige soov on surra oma kodus. Meeskonnatööna on võimalik anda omastele puhkust ja samas järgida haige soovi ning tagada hea  vaevusi leevendav ravi