Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Meditsiin ja õigus on nagu 50 aastat abielus olnud vanapaar - üks teeb ja teine õpetab ning ütlematagi on selge, et üks mõtleb "sa ei tea asjast midagi, mis sa siin seletad", teine jälle, et "miks sa ometi ei kuula, küll lõpuks näed, et mul on õigus".
Kas arst, kellele patsient on öelnud, et ta ise mürgist kloordioksiidi ravimi pähe tarvitab ja seda ka oma lastele annab, tohib sellest politseile teatada? Nõu annab vandeadvokaat ja advokaadibüroo Jesse & Kalaus partner Mari Matjus.
Märtsi keskel toimub Tallinnas koolitus meditsiiniõiguste küsimustest, milles käsitatakse tervishoiuasutuste ja tervishoiutöötajate igapäevatöös enim küsimusi tekitanud meditsiiniõiguse teemasid ning jagatakse kohtuvaidlustest saadud kogemusi.
Jah, ravimiseadus nõuab, et ravim väljastataks vastava näidustuse olemasolul ja määratud ravi peab kajastuma tervishoiuteenuse osutamist tõendavas dokumendis. Samal ajal jätab seadus täpsustamata, millisel kujul peab toimuma kontakt arsti ja patsiendi vahel. See aga ongi vesi retseptipetturite veskile. Teisalt on digitaalne või telefoni teel retseptide pikendamine patsiendile väga mugav viis tervishoiusüsteemiga asju ajada.