Meeletult töökas Peep Talving

PERHI erakorralise kirurgia keskuse juht Peep Talving ütleb, et meditsiinimõjutajaks saamine oli talle väga suureks uudiseks. “Mis ma ise arvan, võib olla see on koolituse, mõttelaadi ja läbipaistvuse toomine meditsiini,” võtab Talving kokku. Läbipaistvuse all peab ta silmas seoses ühe juhuga esmakordselt toimunud pressikonverentsi, mis näitas Eesti meditsiini heas valguses ja üldsusel tekkis arstide vastu loodetavasti senisest suurem usaldus. 

“Võib olla on põhjuseks ATLSi ehk kuldse standardi koolitus, mille sihtgrupiks on tuhat arsti. Seda koolitust on kaua tahetud, aga seni pole ilmselt entusiasti olnud, kes oleks selle käima lükanud,” oletab Talving. Ta on teinud veel kõikvõimalikke koolitusi nii residentidele, tudengitele kui ka arstidele.

Teiseks suuremaks ettevõtmiseks on Talvingul uue struktuuriüksuse – erakorralise kirurgia keskuse loomine. Talving on veendunud, et kui on sihtotstarbeline struktuuriüksus, kus tegeletakse erakorraliste haigetega, siis paraneb elulemus ja vähenevad tüsistused. Samas kinnitab ta, et tegemist pole sugugi ainult tema panusega, vaid paljude inimeste koostööga. “Ma lõin visiooni,” võtab Talving oma rolli erakorralise kirurgia keskuse loomises kokku.“Siis tegime tüsistuste süsteemi. Kõik kirurgilised tüsistused on meil PERHi IT-süsteemis – see on täiesti uus moodul, mis peaks aitama parandada ravi kvaliteeti,” jätkab Talving innustunult. Tegemist on kuldse standardi Clavien Dindo klassifikaatori järgi loodud süsteemiga, kus kõik tüsistused saavad raskusastme, et oleks selge, mida konkreetselt teha tuli.“Oleme seda dr Kukega vedanud ja see on nüüd paigas. Nüüd ei saa haiguslugu enne ära lõpetada, kui sa aktiivselt ei luiska, et ei olnud tüsistust või sa pead täitma ära IT sisendi, mis tüsistus oli,” muheleb Talving. Eesti keelsed nimetused selle süsteemi tarvis on loodud koos TÜ Kliinikumiga, kus projekti juhtis dr Marko Murruste. Seega on nüüd valmis saanud ka uus eesti keelne tüsistuste nimekiri. “10 aasta pärast peaksid kõik haiglad, kes puutuvad kokku kirurgiaga, kasutama ühist keelt,” ütleb Talving.

Paneb kirja kirurgia indikaatorid

Koostöös haigekassa ja TÜ arstiteaduskonnaga on ta loomas riiklikke kvaliteediindikaatoreid. Talvingu ülesanne on kirja panna kirurgia indikaatorid. Praeguseks on juba paigas indikaatorid rinnavähi, kolorektaalvähi, insuldi, intensiivravi ja veel mõne eriala kohta.“Kõik kirurgia raviteenuse osutajad peaksid tulevikus andma kvaliteedi sisendid riiklikku andmesüsteemi. Selle tulemusel me saame tulevikus tõmmata keskmise joone ja vaadata, millised haiglad on sellest joonest veidi ülevalpool ja millised veidi allpool. Siis saab kohe uurida, mida saaks parandada,” selgitab Talving.Talvingu töö suurest intensiivsusest annavad tunnistust kirjanduse kuhjad lauanurgal ja prügikastist välja turritav termokarbi ots. Oma põhitööd, opereerimist, teeb ta nii palju kui parajasti jõuab – see tähendab, et palju vajavad abi residendid, keda ta juhendab. Nagu tellimise peale helistabki valveresident ja küsib nõu – sisse on toodud oimetu narkomaan, kes on oma jala nii lootusetult ära lamanud, et see vajab kohest fastsiotoomiat. Talving palub end kutsuda, kui patsient on teel operatsioonile. “Nii palju ma neid operatsioone siis teengi,” nendib ta.Lisaks toimetamisele PERHis käib ta ühel nädalal kuus ka Tartus tudengeid õpetamas. Talving ütleb, et tudengitega on tore, kuna nad on hästi entusiastlikud ja tulevad kõigega kaasa. “Neile meeldib, kui me käime haigevoodi juures visiidil. Ma hea meelega seisan tund aega ja räägin üks kõik, millisest erakorralisest või traumahaigest. Me vaatame haige läbi, vaatame haiguslugu, arutame, mis on teaduspõhine,” kirjeldab Talving tööd tudengitega. Samas mahuvad sellesse nädalasse ka loengud. Viimatisel Tartu nädalal oli neid 13, kuigi ta oli arvestanud kolmega. Üks oli residentide kahepäevane koolitus - traumahaige käsitlus ATLSi printsiipidel. Lisaks suur tunnine loeng moodsa aja anatoomikumist. Ja veel Baltimaade katastroofi ja sõjameditsiini konverents, kus oli ka palju väliskülalisi – seal oli kaks loengut. “Aga mulle meeldib seda teha. Mul on riiulis hästi palju loenguid - ma teen need korda. See on Tartus tore,” leiab Talving. Õppejõu töö ei seisne paraku vaid loengutes ja õpetamises, väga palju on ka rahataotlemist.

Vahel ka napid lüüasaamised

Nii kandideeris Tartu Ülikool tema eestvõttel Euroopa Komisjoni mestimise meetmele - kui ülikool teeb koostööd kahe Euroopa teaduskeskusega, siis oleks olnud võimalus saada miljon eurot, et tõsta Eesti teaduse taset Euroopa keskmisele. “Me kirjutasime koos väga heade maailmatasemel spetsialistidega seda projekti kolm kuud, saime 14-15st punktist 12,5 (lävi oli 10), kuid jäime siiski rahast ilma. Taotlejaid oli hästi palju ja tagasisides oli öeldud, et puudus tagasiside mehhanism, kuidas raporteeritakse tulemusi,” kirjeldab Talving lüüasaamist.Kuigi teaduse arendamiseks jäi seekord raha saamata, ei tähenda see, et käed rüppe istuma jäädi. TÜ nakkushaiguste professori Irja Lutsari eestvedamisel on pandud kokku kliiniliste teadusuuringute tippkeskus ja Talving koos akadeemik Toomas Asseri ning dekaan Joel Starkopfiga panid kokku oma kliinilise keskuse. Seegi taotlus on nüüd sisse antud ja loodetakse raha, et saaks teadustööd teha.Lisaks eelnenule on Talvingul ATLSi tõttu pidev koostöö Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustega. Ja muidugi on tal ka väga palju välisreise, mis on seotud nii koolituste kui ka muude tegemistega.Tuleviku peale mõeldes tahab ta Eestisse tuua DSCT koolituse, mis on jätk ATLSile. Kui ATLS käsitleb kriitilist tundi traumahaige elus, siis DSCT seda, mis juhtub 2 tunni või 8 päeva pärast. DSCT maaletoomine eeldab, et Talvingust endast saab rahvusvaheline instruktor – see peaks juhtuma järgmisel aastavahetusel.Talving pole unustanud õdesid. “Kui ma PERHi kevadkonverentsil rääkisin ATLSist, siis õed küsisid: “Aga meie?” Ja ma ütlesin, ok, ma ei jõua seda projekti ise vedada, aga ma aitan igakülgselt kaasa.” Nii aitabki ta nüüd spetsiaalselt õdedele mõeldud ATCNi Eestisse tuua.PERH, TÜK ja Tallinna Lastehaigla on loonud trauma andmekogu, kus peaks olema prospektiivselt kogutud kõik 2015. aasta rasked traumad. Andmete kogumist jätkatakse. “Me saame selle põhjal hakata aktiivselt teadust tegema ja jälgima tegevustulemusi. Seal on iga haige kohta u 120 andmevälja. Mul on residendid, kes aitavad, üks kommunikatsioonitöötaja, kes teeb magistritööd selle baasil, EMO keskuse juhataja – terve grupp inimesi,” räägib Talving.

Koolitused otse surnukehal

Siis tahab ta Eestisse tuua Ameerika kirurgide liidu koolituse ASSETi. “Ma olin Los Angeleses kolm aastat ASSETi juht. Meil oli kõige aktiivsem koolituskeskus läänerannikul,” selgitab Talving ja lisab, et tegemist on surnukehal tehtud koolitusega. Selle koolituse Eestisse toomine on samas keeruline, kuna meie ja kogu Euroopa seadusandlus on surnukeha kasutamise vastu.Seda nimekirja edasistest plaanidest võiks veel pikalt jätkata ja vaid üks neist on näiteks PERHi koostöö allkirjastamine Karolinska haiglaga.Olgu lisatud, et Peep Talving on Eestis elanud ja töötanud tänaseks täpselt kaks aastat. Ja eile (21. dets, toim) pälvis ta ka aasta arsti tiitli Eesti Tervise Fondilt.

Eesti pakub pingetProfessor Peep Talving sõnab, et tema elu käib 6–8aastaste tsüklitena.

Kas Te pole kordagi mõelnud, et oli mul vaja siia tagasi tulla?

Ütleme niimoodi, et ma leian väga positiivseid väljakutseid ka Eestis. Loomulikult on raske argumenteerida, miks tulla ära sellisest kohast nagu Los Angelese ülikooli haigla, kus oli fantastiline meeskond. Me olime omavahel koos rohkem kui oma peredega. Meil olid ühised huvid: struktuuri arendada, olla väljapaistvad teaduses, koolituses ja globaalses perspektiivis. Kõik tulijad, kust iganes, olid alati teretulnud meie juurde õppima. Siis Dimitrialis, kes oli meie juht – ta oli täiesti fantastiline – tema põhimõte oli, et mina tõukan teid üles ja teie mind. Kunagi ei olnud mingit ideede piiramist. Vastupidi – piiriks oli vaid taevas.Mulle väga-väga meeldis seal töötada ja mis seal salata, loomulikult ma mõtlen iga päev selle haigla, meeskonna ja tegemiste peale. Pluss Venice – rand, kus ma elasin. Ega ma ei saa tihtipeale aru, mis ma tegin. Aga elu käib tsüklites – on mingid 6–8aastased tsüklid ja siis võib asi ootamatult jälle pöörduda.

Kas Teil muuks ka aega jääb kui tööks?

Ega palju ei jää küll ja sageli kuluvad tööle ka nädalavahetused. Pere on praegu siiski paremas olukorras kui mõned aastad tagasi, sest siis elasid nad pool aastat Eestis ja vaid pool minu juures Los Angeleses.

 

CV:

Peep Talving (50)

? 01.01.2014 – ... Tartu Ülikool arstiteaduskond, kirurgiakliinik; külalisprofessor (0,25)? 2014 – ... SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla, erakorralise kirurgia keskus, ülemarst-keskuse juht? 2009–2013 Lõuna-Kalifornia Ülikool - Los Angelese keskhaigla, erakorralise kirurgia keskus? 2008–2009 Lõuna-Kalifornia Ülikool – Los Angelese keskhaigla, erakorralise kirurgia keskus (külalisprpfessor)? 2005–2008 Karolinska Ülikooli haigla, üldkirurgia, Stockholm, Rootsi, (ülemarst)? 2003–2005 Karolinska Ülikooli haigla, üldkirurgia, Stockholm, Rootsi, (residentuur)? 2002–2003 traumakirurgia teadur, Groote Schuur Hospital, Kaplinna Ülikool, Lõuna-Aafrika Vabariik? 2002–2002 Pennsylvania Ülikooli Haigla, Philadelphia, PA, USA (diplomijärgne õpe)? 2000–2003 Karolinska Ülikooli haigla, üldkirurgia, Stockholm, Rootsi (residentuur)? 1998–2000 St Görani Haigla, üldkirurgia, Stockholm, Rootsi (residentuur)? 1995–1997 Kullbergi haigla, Katrineholm, Rootsi (üldinternatuur)? 1989–1995 Karolinska Instituut, Stockholm, Rootsi? 1984–1985 Tartu Ülikool, arstiteaduskond, ravi eriala