Üliaktiivne põis: sündroom, millest kujuneb krooniline häda

Uroloog Katrin Huik viib 4. juuni pärastlõunal läbi arstidele mõeldud veebiseminari üliaktiivse põie sündroomist. Meditsiiniuudised esitas lektorile paar täpsustavat küsimust. Veebiseminar on arstidele tasuta ja sinna saab registreerida siit.

Tegemist on sündroomiga, mitte haigusega. Seda sündroomi iseloomustab erinevate sümptomite kompleks.

Sagedus erinevate uuringute andmetel on meestel 7-12%, naistel 9-43%. Sagedus kasvab vanemaealiste grupis. Diagnoosida võivad nii perearstid, uroloogid, günekoloogid, neuroloogid.

Keskmine põdeja on vanemaealine, sagedamini elustiilist tingitud ainevahetushäirete ja kaasuvhaigustega mees või naine. Naistel süvenevad kaebused menopausi ajal, meestel seoses eesnäärme hüperplaasiaga.

Protsess on pigem krooniline, aeglaselt süveneva alguse ja püsiva iseloomuga, mis vajab individuaalset käsitlust ja pikaajalist leevendavat ravi.

Üliaktiivse põie peamised kriteeriumid on:

- urineerimispakitsus

- sage urineerimine, üle 8 korra ööpäevas

- tunginkontinents (ei pruugi alati olla)

- noktuuria (öine urineerimine)

Koos muude sümptomitega võib öine tualetis käimine olla samuti kriteerium, kui on välistatud alimentaarne põhjus (näiteks liigne õhtune vedelikutarbimine ja söömine).

Põie üliaktiivsust põhjustavad väga erinevad tegurid: vanus, kaasuvad haigused. Suur roll on kindlasti elustiilil - toitumisel, kohvi ja alkoholi tarvitamisel, suitsetamisel. Samuti on ülekaal üks riskitegureid.

Alustada tuleb igal juhul elustiili korrigeerimisest. Kaasaegne ravi on jagatud põhimõtteliselt nelja etappi:

- esmase rea ravi (mitteinvasiivne): käitumuslik; põietreening; vaagnapõhja lihaste treening,

- teise rea ravi (mitteinvasiivne): medikamentoosne ravi,

- kolmanda rea ravi (minimaalinvasiivne): botulinum A toksiin; sakraalne neuromodulatsioon; tibiaalnärvi stimulatsioon,

- neljanda rea ravi (invasiivne): põie augmentatsioon; põie eemaldamine.