Perearsti vastuvõtt EMOs pole otstarbekas

Kas ehituspoes võiks müüa vorsti või autopoes alkoholi? – loomulikult võiks. Aga miks seda siis ei tehta? Sest see pole otstarbekas. Kui me tahame õpetada patisenti käima kergemate hädadega perearsti-pereõe juures ning raskematega EMOs, siis pannes perearsti EMOsse saavutame vastupidise efekti – patsient õpib veelgi rohkem iga probleemiga EMOsse pöörduma.

Miks see siis halb on? 

Esiteks on see, nagu näitab ka värske riigikontrolli uuring, riigi jaoks kallis ning teiseks lõppeb see sellega, et meil on lisaks ühele perearstile varsti vaja teist ning siis kolmandat jne – kuni kogu esmatasand koondubki lõpuks EMOsse. Mis on kokkuvõtteks nii kallis, et kogu raha kulubki selle. Ja see, kindlasti, ei tohi olla ei meie töö eesmärk ega tagajärg.

Kahjuks on just seda teed läinud senised tervishoiukorraldajad, mis tõttu me praegu sellises seisus oleme. Loodetavasti suudetakse võtta vastu otsused, mis suunavad mitte vältimatud patsiendid perearstile ning samas suunates vältimatu abi vajajad EMOsse.

Kindlasti ei ole siin võimalik EMO sulgemine saatekirjata patsientidele. Kliinikumi EMO 2017 aasta andmetel 232 punase triaažikatekooriaga (16,9% kõigist „punastest“) ja 1073 (34,2%) oranži triaažikategooriaga patsienti pöördusid EMO-sse ise. Saates need patsiendid perearsti juurest saatekirja otsima oleks kindlasti fataalselt vale.

Mida siis EMOs teha?

Ainuke reaalne võimalus, mida mina näen, on need patsiendid siiski EMOsse vastu võtta, triažeerida, ning kui triaažis vältimatu abi vajadust ei leita, siis patsientide edasi saatmine perearsti-pereõe vastuvõtule. Ilma terviseksustes toimuva õhtuse-nädalavahetuse vastuvõtuta ei ole see võimalik, sest suur hulk patsiente väidab, et perearst neid (piisavalt lühikese ajavahemiku jooksul) vastu ei võta ning selle väite kontrollimine/ümberlükkamine on EMOde jaoks liigselt ressursimahukas ettevõtmine. Aga kui terviseksustes/perearstikeskustes oleks ka õhtuti ning nädalavahetuseti toimuv erakorraline vastuvõtt, siis oleks tõrkuvad patsiendid võimalik sinna suunata.

EMOde osa oleks siis vaid triaaži teostamine õe tasemel ning patsientide edasi saatmine. Kuigi – ka see oleks õdedele väga energiamahukas tegevus, sest enamus patsiente, kes EMOsse pöörduvad, on ära saatmisel liigagi sõjakalt meelestatud.

Kui triaaž hõlmab ka nõustamist, siis oleks see juba õe iseseisev vastuvõtt. Seda võiks teha kogenumad, vastava väljaõppe saanud ning ka paremini tasustatud õde-spetsialistid, kelle väljaõpe praegu tervishoiu kõrgkoolides küll käib, kuid keda siiski piisavas hulgas veel ette valmistatud ei ole. Siiani on olnud õe iseseisev vastuvõtt EMOdes kaootiliselt käivitunud ja läbiviidud, aga see peab saama riiklikult toetatud poliitikaks ning saama prioriteetse toetuse ka riigi poolt ja alles siis on võimalik see kõigis EMOdes ühtemoodi käivitada.