Teras: teist nii sügavat kriisi ma 30 aasta jooksul kahjuks ei mäleta

Doktor Jüri Teras esineb ettekandega kirurgiauudistest 1. detsembril hübriidkonverentsil Meditsiini Update 2022.

Kahjuks pean siin kohal alustama küll negatiivsete emotsioonidega. Nii sügavat kriisi ma oma 30 aastase arstikogemuse juures kahjuks ei mäleta. Ideedepuudus, juhtimisvead, hoolimatus, rumalus, kõik see on resümeerunud karjuvaks personalipuuduseks. Operatsioonitoad seisavad jõude, palatid on suletud, vastuvõtud jäetakse ära, sest lihtsalt ei ole inimesi, kes teeksid reaalset tööd. Ja jätkuvalt on valdavaks mentaliteet, millest olen kirjutanud juba aastaid - vaieldamatult kõige kasumlikum tegevus meditsiinis on ehitamine.

Positiivsemana vast seda, et oleme suutnud tõsta lauale oma eriala- vähikirurgia – tunnustamise vajaduse ning vaikselt liigume suunal, et toimuks spetsialiseerumine kitsamalt onkoloogilisi operatsioonitehnikaid valdavate eriarstide õpetamiseks. Kui kogu arenenud maailm on mõistnud, et patsientide koondamine erialakeskustesse, kus töötavad haritud spetsialistid, kes tegelevad sihipäraselt ka teadustööga, on edukate ravitulemuste aluseks, siis meie mõne aasta eest tohutu kiirusega koostatud vähitõrjekava ootab endiselt täpsustusi ja võimalusi ellurakendumiseks. Õnneks on meie pideva surve tulemusena nüüd hakatud teemaga veidi aktiivsemalt uuesti tegelema.

Koostöö on esimene sõna, mis käesoleva aastaga seoses meenub. Koostöö erialade vahel, koostöö haiglate vahel, riikidevaheline koostöö. Eeskätt pean silmas siin just sellel aastal hoogustunud koostööd vähikirurgia vallas Balti riikide vahel. Oleme suutnud kävitada mitmed huvitavad koostööprojektid Läti ja Leedu kolleegidega, oleme liitunud päris mitme rahvusvahelise teadlastealgatatud uuringuga, edukad on interaktiivsed webinarid. Isiklikus plaanis olen endiselt seotud mitmete suurte rahvusvaheliste projektidega, mis loodetavasti resümeeruvad mõne aja möödudes ka täpsemates diagnostika ja ravivõimalustes.

Koroonaaegne isoleeritus andis suurepärase tõuke digiplatvormide arenguks. Paljud sisutud ja pikad koosolekud on asendunud efektiivsete ja aegasäästvate veebikohtumistega, mis on andnud ka päris hea tõuke keskuste- ja riikidevaheliste töögruppide tekkeks. Oleme Baltimaade siseselt mõistnud, et iseseisvalt, s.t pisikeste keskuste tasemel, meie hääl ei kaja, koos saame oma kogemust ja ravitulemusi aga juba selgemalt väljendada. Ka Eestis hakkab vaikselt lisanduma kirurge, vähikirurge, kes mõistavad, et lisaks kirurgilistehniliste oskuste omamisele on tänapäevases maailmas paratamatult vajalik omada ka häält teadusmaailmas.

Aina aktuaalsemaks on muutunud ka tehisintellekti temaatika meditsiinis. Tõsi, vähikirurgias pole see veel asjakohane, kirurgia on siiski eeskätt käsitööline tegevus, küll aga muudel distsipliinidel. Korraldame just lähinädalatel Tallinnas ühe põneva tehisintellekti erinevaid meditsiinilisi kasutusvaldkondi kajastava konverentsi.

Järgmisel aastal toimub Eestis väga põnev suurüritus, Balti onkoloogia ja kirurgia kongress, mis oma mastaabilt ja teadustasemelt annab kindlasti silmad ette paljudele Euroopas toimuvatele. Kuigi organisatoorselt on tegu tohutu väljakutsega, siis tulemus, olen kindel, on vägagi rahuldust pakkuv.

Ootan väga, et meditsiinipersonali hakatakse väärtustama. Ja mitte ainult materiaalses, vaid ka vaimses plaanis. Eks selline ootus on loomulikult erialade ülene. Ootan ka, et meditsiini hakataks juhtima kõrgemalt, kui vaid haiglate tasemelt. Et tekiks suurem vaade ning pikaajalisem riiklik plaan, mida hakataks ka sihipäraselt ellu viima.