Mida peab vastutuskindlustuse seaduse jõustumisel õena arvestama?

Tuleva aasta 1. juulil jõustuv tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seadus reguleerib kindlustusandja Eestis tervishoiuteenuse, sealhulgas meditsiinilise kaugkonsultatsiooni osutamise käigus tekkinud kahju hüvitamist. Seda juhul, kui tervishoiuteenuse osutamise tagajärjel on patsiendil tekkinud kehavigastus, tervisekahjustus või patsient sureb. Kuna õed osutavad teenust iseseisvalt või on kaasatud tervishoiuteenuste osutamisse meeskonnas, on seaduse jõustumisel väga oluline, et õed mõistaksid oma rolli kvaliteetse teenuse osutamisel veel paremini. Näiteks ei tehta praegu süstemaatilist kontrolli selle üle, kas tervishoiutöötaja on läbinud kvaliteedimääruses kehtestatud mahus täienduskoolitusi, kuid nüüd võib selle nõude mitte täitmine olla oluline aspekt kindlustusseltside kahjujuhtumi menetlemisel.

Seadus annab kindlustusseltsidele kahjujuhtumite lahendamisel õiguse pääseda ligi andmetele, mis on teenuse osutamise seisukohast olulised. See võimaldab analüüsida kõikide spetsialistide erialast tegevust. Hinnatakse, kas tervishoiuteenuse osutamisel tehtud tegevused on kooskõlas kehtivate juriidiliste regulatsioonide, ravi- ja tegevusjuhenditega, lähtuvad asutustesisestest nõuetest ja on kooskõlas spetsialisti pädevusega.

Samuti vaadatakse, mitmel töökohal spetsialist töötab ehk kas ta on kinni pidanud töö- ja puhkeaja reeglitest. Hindamise aluseks on eelkõige tegevuste korrektne dokumenteerimine, mis tähendab, et iga spetsialist peab selgelt teadma kehtestatud nõudeid, nendest kinni pidama ning neid arvestama nii tegutsedes kui ka oma tööd dokumenteerides. Minu kogemus näitab, et spetsialistide teadlikkus eelnevalt nimetatu osas on praegu pigem vähene.

Dokumenteeritud ravi- ja õenduslood peavad olema arusaadavad ka kuni 30 aastat hiljem. Seega tuleb veenduda, et kirja pandud info on riigikeeles, tõene, täpne, üheselt mõistetav, mittedubleeriv, eetiliselt kohane ning tehtud sekkumised tõenduspõhised ja põhjendatud. Dokumenteerimine on tervishoius möödapääsmatu tegevus, mis kaitseb teenust saavat inimest ja on eelduseks järjepideva teenuse osutamiseks. Samal ajal kaitseb see ka tervishoiutöötajat, sest dokumentatsioon fikseerib, mis on teenuse osutamisel tehtud, kes on teenust osutanud, millisel näidustusel ning millist abi millal ja kuidas andnud.

Seadus ütleb selgelt, mida mõistetakse tervishoius patsiendiohutusena. Patsiendiohujuhtum on juhtum, mis oleks võinud põhjustada või põhjustas patsiendile välditava tervisekahju. Juhtumid registreeritakse, neid analüüsitakse ja neist õpitakse, et ennetada tulevasi võimalikke ohuolukordi. Kui spetsialist on toimunud patsiendiohujuhtumi nõuetele vastavalt registreerinud, osutanud teenust oma registreeritud kutse või eriala piires ning ei ole patsiendi surma või rasket tervisekahjust põhjustanud ettevaatamatusest või joobeseisundist, võib kriminaalmenetluse riigiprokuratuuri määrusega lõpetada. Sellist võimalust varem seadustes ei olnud. Seega saab olulisemaks päriselt õppida juhtunud vigadest ja teha parendusi ning ennetavaid samme selleks, et viia risk sarnase olukorra taastekkimiseks miinimumini. Patsiendiohutuse tagamine on olulisem kui süüdlase karistamine ning see suurendab julgust ja avatust spetsialistidel oma vigu tunnistada. Tervishoius töötavad inimesed hoolivad oma patsientidest ning võimalus olla päriselt osa tervishoiuteenuse kvaliteedi parendamises, on midagi, mida on kaua oodatud.

On ülioluline, et iga õde teaks ja hoiaks oma eriala reguleeritud pädevust, täiendaks end nõutud mahus, tunneks seadusi ja määrusi ning ravi- ja tegevusjuhiseid. Samuti peaks ta teama oma rolli ja tegutseks meeskonnas vastavalt kirjalikele kokkulepetele, dokumenteeriks oma tööd korrektselt ning kui siiski toimub midagi, mis kahjustas või oleks võinud kahjustada teenust saavat inimest, siis julgeks sellest ka teavitada.