Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine
Aladiagnoositud dementsus on järjest suurem probleem
Inimesed unistavad järjest pikemast elueast ja kõrget eeldatavat vanust peetakse töövõiduks. Enamasti vaid demograafid ja eelarvete koostajad näevad selles probleemi, kuna inimene on siiski ülalpeetav ning tema kulud tervishoiule tõusevad hüppeliselt.
Dementseid on palju, kuid hooldusasutuse on neid keeruline saada. Foto: Meeli Küttim
Enamasti kujutatakse vanainimesi meeldiva lehte lugeva vanaisana või sukka kuduva vanaemana, kel on vaja vahel rohtusid võtta ja kes ei suuda noortega võidu rahmeldada. Paraku kimbutab vanureid lisaks muudele tõbedele ka oht dementsusesse haigestuda. Nii on uuringutest selgunud, et üle 65aastaste vanuserühmas on dementsuse levimus umbes 5–8%, kuid üle 80aastaste seas kannatab selle sündroomi all juba iga kuues ehk enam kui 20%. Aastaks 2050 on aga hoolt vajavate vanainimeste arv kasvanud maailmas hinnanguliselt kolm korda suuremaks kui näiteks 2013. aastal.
Kuigi inimeste keskmine oodatav eluiga kasvab tänu meditsiini arengule ja ohutumale elukeskkonnale jõudsalt, pole maksimaalne vanus viimastel kümnenditel märgatavalt tõusnud, näitab värske uuring.
Dementsuse kui diagnoosini jõudmine on pikk protsess, mis koosneb mitmest komponendist.
Perearsti võimalused kognitiivse võimekuse alanemisega haigete käsitlemisel on väga laiad.
Euroopa vanemaealiste heaolu ja tervisenäitajad luubi alla võtnud uuringust SHARE koorus välja, et Eesti vanemaealised on oma tervisenäitajate poolest Euroopas viimaste hulgas. Arstiteadlane Kai Saks leiab, et kuna tervisel tugev seos enesehinnanguga, aitaks olukorda parandada seeniorite kõrgem väärtustamine.